Enno Poppe (s 1969) on Saksa helilooja, dirigent ja pedagoog. Ta on õppinud kompositsiooni ja dirigeerimist Berliini kunstide kõrgkoolis Friedrich Goldmani ja Gösta Neuwirthi juures, seejärel Karlsruhes kunsti ja meediatehnoloogia keskuses. Alates 1998. aastast on ta olnud nüüdismuusikaansambli ensemble mosaik dirigent (ning esines sellega aastal 2014 “Eesti heliloojate festivalil” Tartus ja Tallinnas). 2002–2004 õpetas ta Berliinis Hanns Eisleri nim muusikakõrgkoolis.
Temalt on teoseid tellinud Ensemble Modern, Ensemble musikFabrik, Klangforum Wien, Lääne-Saksa ja Baieri ringhääling, Schwetzingeri pidunädalad jt. Poppe loomingus on ulatuslikke vokaalteoseid: “IQ” (2012), “Arbeit Nahrung Wohnung” (2008), “Gold” (2007); orkestriteoseid: “Markt” (2009), “Altbau” (2008), “Obst” (2006), “Keilschrift” (2006); keelpilliorkestriteos “Welt” (2012) jpm. Põhilise osa loomingust moodustavad mitmesugused kammerteosed. Enno Poppe on pälvinud 2004. aastal Ernst von Siemensi, 2013. aastal Hans Werner Henze kompositsiooniauhinna.
Helena Tulve (s 1972) on eesti helilooja, kelle muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanikast ja sünkroonsusest. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ning võib selles leida oma koha ja aja.
Helena Tulve olulisemateks õpetajateks on olnud Erkki-Sven Tüür ja Jacques Charpentier. Lisaks kompositsioonile on ta põhjalikumalt tegelenud ka gregooriuse lauluga. Erinevad suulised muusikatraditsioonid on jätkuvalt tema huviorbiidis.
Tulvelt on muusikat tellinud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, NYYD Ensemble, ensemble diferencias, Madalmaade kammerkoor, Müncheni ja Uppsala kammerorkester jpt. Samuti on ta teinud koostööd videokunstnikega ja kirjutanud muusikat filmile.
Helena Tulvel on ilmunud kolm autoriplaati: “Sula” (ER, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008), “Arboles Iloran por Iluvia” (ECM, 2014). Saksa muusikateadlane Wolfgang Sandner: “Tulve muusika imetlusväärsemaid omadusi on see, et muusika nagu ei olekski komponeeritud, vaid et kõik nagu juhtuks iseenesest – pillid justkui mängiksid ise, mitte et neid mängitakse. Tema muusikas ei tungi vormid kunagi esiplaanile. Tulve struktuurid on nagu kivid või puud, milles kõik on ilmselge: mõned on okslikud, mõned ilusad, mõned saladuslikud, teised jälle lihtsad ja selged. Tulve muusika võiks paigutada maastikule, kuhu see sulanduks suurepäraselt ilma kedagi häirimata.”
John Zorn (s 1953) on Ameerika helilooja, arranžeerija ja multiinstrumentalist. Tema osalusel on valminud sadu plaate, kus ta on kaasa löönud kas instrumentalisti, seadja või produtsendina ning need on väga erinevatest valdkondadest, nagu jazz, rock, hardcore, surf, metal, klezmer, ambient, improvisatsioon. Kõik need eri stiilid on ühendatud ka tema eksperimentaalses loomingus. Kompositsiooni on ta õppinud St Louisi Websteri kolledžis Oliver Lake’i juures. Juba tema esimestes salvestustes olid ühendatud kõige erinevamad stiilid. New York City downtown-music-liikumises kehtestas ta end 1970. aastate keskel, esitades muusikat koos väga erinevate muusikutega. Laialdast tähelepanu äratas ta heliplaadiga “The Big Gundown” (1985). 1990. keskel rajas ta New Yorgis oma avangard- ja eksperimentaalsele muusikale pühendatud plaadifirma Tzadik, mis on andnud talle võimaluse olla vaba suurte plaadifirmade kaanonitest. Zorn on juhatanud selliseid bände, nagu Naked City, Painkiller, Masada, kirjutanud üle 600 pala, mida on esitanud ka teised bändid, loonud kontsertmuusikat klassikalistele ansamblitele ja orkestritele, muusikat installatsioonidele ja filmidele. Tema teosed hõlmavad paljusid žanre. “Kõik erinevad stillid on orgaaniliselt üksteisega seotud. Mina olen lisaja – kogu minu teadmiste varaait varustab infoga kõike, mida ma teen. Inimesed on nii haaratud pealispinnast, et nad ei näe seoseid, kuid need on olemas. Komponeerimine on enam kui lihtsalt muusika ettekujutamine – see on teadmine, kuidas seda muusikutele edasi anda. Ja sa ei anna improviseerivale muusikule asja, mis on täielikult välja kirjutatud, ega palu klassikalisel muusikul improviseerida. Ma olen huvitatud kõnelema muusikutega nende endi keeles, või nende terminites, et tuua välja parim, mida nad teevad. Pakkuda neile väljakutseid ja vaimustada neid.” Oma pikaaegse mitmekülgse ja silmapaistva tegevuse eest Ameerikas on ta pälvinud mitmeid auhindu, sh New Yorgi riikliku ülikooli ja New Englandi konservatooriumi audoktori tiitel.
Jüri Reinvere (s 1971) on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Virve Lippuse juures klaverit ja Lepo Sumera juures kompositsiooni, seejärel õppis ta Poolas Varssavi muusikaakadeemias ning Helsingis Sibeliuse akadeemias, kus sai aastal 2004 magistrikraadi (juhendajad Veli-Matti Puumala ja Tapio Nevanlinna). Alates 2005. aastast elab Jüri Reinvere vabakutselisena Saksamaal Berliinis. Ta on eesti heliloojatest kõige laiema ampluaaga: lisaks heliloomingule on ta olnud organist, muusikaajakirjanik, seejärel suundunud ilukirjandusse, on tõlkija, filmirežissöör, esseist jne. Viimasel ajal valminud vokaaliga teosed on kirjutatud tema enda tekstile, sh oli ta oma ooperite, vastavalt Soome rahvusooperis esietendunud „Puhastuse“ ja Norra rahvusooperis lavale tulnud „Peer Gynti“ libretist. Ka tema väljendusvahendite skaala on äärmiselt lai. Reinvere on tegelenud eri kunstiliikide, stiilide, elektroonika ja akustiliste pillide ühendamisega ning kirjutanud ka puhtalt elektroakustilist muusikat. Sageli on ta uut teost kirjutama asudes justkui nullist alustanud, kõik varasema „ära unustades“ – see meetod on teadlikult valitud ja ülimalt töömahukas. Tal on tundlik kõlakäsitlus, tema muusikast õhkub kammerlikkust, intiimsust ja õhulisust, aga see võib kõlada ka vastupidi – sihilikult agressiivselt ja kuulajat tema mugavustsoonis tahtlikult häirivalt. Reinveret on huvitanud väga erinevad teemad, sh soomeugri aines, meie juured ja saatuse keerdkäigud, praegune ühiskond oma probleemidega, aga ka sidemed varasemate aegade kunstimeistrite ja nende teostega jne. Ooper „Peer Gynt“, mis tugineb ühelt poolt norra kultuuri tüvitekstile, sai teisalt autorilt juurde palju muidki Euroopa kultuuri niite ning tõstatas mh praegust ühiskonda puudutavaid süvaprobleeme, tekitades Euroopas nüüdisteose kohta ebatavaliselt suurt huvi ja vastukaja. Reinvere pälvis selle suursaavutuse eest mullu eesti kultuuri aastapreemia.
Lauri Jõeleht (s 1974) lõpetas 1996. aastal Georg Otsa nim Tallinna muusikakooli kitarri erialal Tiit Petersoni juures ning täiendas end seejärel Barcelona konservatooriumis José Luis Lopategui klassis. 2001. aastal lõpetas ta Eesti muusikaakadeemia kompositsiooni erialal Eino Tambergi ja Helena Tulve juhendamisel ning 2003. aastal omandas samas magistrikraadi, erialaõpetajateks Helena Tulve ja Toivo Tulev.
Lauri Jõeleht on loonud kammer- ja orkestrimuusikat ning liturgilist muusikat. Olulisel kohal helilooja loomingu hulgas on kooriteosed, mille valmimisele on kaasa aidanud Eesti nimekad vokaalkollektiivid: Vox Clamantis, Heinavanker, Orthodox Singers, Linnamuusikud, Voces Musicales. Ta on olnud kõikide oma kitarriteoste esmaesitaja. Lisaks on Jõelehe teoseid esitanud Voces Musicales, Reval Ensemble, Una Corda, Collegium Consonante, Ars Nova (Rootsi), pianist Marrit Gerretz-Traksmann, organist Ulla Krigul, oboist Kalev Kuljus, kandlemängija Ritva Koistinen, akordionist Külli Kudu, kitarristid Stefan Östersjö ja Kristo Käo.
2013 jätkas ta magistriõpinguid Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Peter Adriaanszi ja Cornelis de Bondti juhendamisel ja tema loominguline tegevus on seotud peamiselt kunstmuusika kirjutamisega ning enesetäiendamisega elektronmuusika vallas.
Malin Bång (s 1974) on õppinud kompositsiooni Pitea muusikaakadeemias, Berliini kunstiinstituudis, Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias, Göteborgi ülikoolis. Praegu elab ta Stockholmis. Ta on kirjutanud muusikat instrumentaalansamblitele, orkestritele, lavateoseid, elektroakustilist muusikat, heliinstallatsioone, tema teoseid on esitatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja kontsertidel ning ta on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Alates 2003 tegutseb ta ansambli Curious Chamber Players helilooja ja interpreedina.
Flötist ja helilooja Monika Mattiesen on pälvinud tähelepanu eelkõige nüüdismuusika ja multimediaalse elektroakustilise muusika interpreteerija ja loojana ning eesti heliloojate uudisteoste propageerijana. Ta on ansambli Küberstuudio asutaja ning selle kunstiline juht ja aktiivne muusikaelu tegelane. Ta on lõpetanud 1991 Tallinna konservatooriumi Jaan Õuna flöödiklassis ning omandanud 1993 magistrikraadi Läti muusikaakadeemias Vilnis Strautiņši juhendamisel. Käesoleval ajal õpib ta Eesti muusikaakadeemia doktorantuuris multimeediakompositsiooni erialal. Lisaks on ta täiendanud end flöödierialal Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias. Ta on osalenud IRCAM/Acanthesi kursuste stipendiaadina elektroakustilise muusika meistrikursustel aastal 2000 Helsingis ning aastal 2004 Metzis, kus koostöös prantsuse helilooja Philippe Manouryga kandis ette tema elektroakustilise teose „Jupiter”. 2003 valmistas ta ette Pariisi IRCAMi uurimiskeskuses seal resideerinud heliloojate (Philippe Manoury, Ivan Fedele, Kaija Saariaho, Pierre Jodlowski) teoseid. On osalenud Karlheinz Stockhauseni meistrikursustel Kürtenis, kus koostöös heliloojaga jõudsid tema repertuaari mitmed Stockhauseni elektroakustilised teosed.
Mattiesen on töötanud ERSOs, alates 2000. aastast tegutseb ta vabakutselise flöödisolistina ning enda asutatud ansambli Küberstuudio kunstilise juhi ja liikmena. Ta on 2005. aastast ka „Eesti heliloojate festivali“ kunstiline juht. 2015. aastal on ta Tartu ülikoolis nüüdismuusika õppejõud. Solisti ja kammermuusikuna on Mattiesen esinenud lisaks Eestile ka Soomes, Lätis, Poolas, Rootsis, Kreekas, Kolumbias, USAs, Venemaal jm. Ta on esinenud solistina Tallinna KO, Pärnu LO, Vanemuise SO, XXI Sajandi orkestri, NYYD Ensemble’i, Vantaa SO, Krasnojarski SO, Athelas Sinfonietta (Kopenhaagen), Kiievi SO, Valgevene TV ja Raadio SO, solistide ansambli Kiyevski Kamerata, ansambli ensemble mosaik (Berliin) ees. Tema repertuaari kuulub põhiliselt nüüdismuusika, talle on teoseid kirjutanud Tõnu Kõrvits, Mart Siimer, Toivo Tulev, Galina Grigorjeva, Timo Steiner, Helena Tulve, Mirjam Tally, Liis Viira, Tõnis Kaumann, Margo Kõlar jt.
Heliloojana on Mattiesen komponeerinud peamiselt elektroakustilist muusikat, sh teose „Mandragora”, mis valiti 2007. aastal Eestit esindama Portugalis toimunud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil. 2008. valmis EMTA tellimusel ooper „DMeeter” ja esietendus samal aastal Kanuti gildi saalis. 2014. aasta „Eesti muusika päevadel“ tuli esiettekandele tema „meng-leng-geleng” lugejale, orkestrile ja live-elektroonikale.
Mattiesen on pälvinud 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemia ooperi „DMeeter“ eest. Ta on salvestanud muusikat ETV-le ja mitmele kogumikplaadile, ilmunud on sooloplaat „Manuscript” (ER, Monika Mattiesen, 2006), kus kõlab eesti heliloojate flöödimuusika. 2014/2015 on ta Eesti Kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiaat. Kuulub 2007. aastast Eesti Arnold Schönbergi Ühingusse.
Nicolai Worsaae (s 1980) on üks silmapaistvamaid Taani noorema põlvkonna heliloojaid. Ta on õppinud kompositsiooni Taani kuninglikus muusikaakadeemias Bent Sørenseni, Hans Abrahamseni, Niels Rosing-Schow ja Hans Peter Stubbe Teglbjærgi juures ning täiendanud end seejärel Grazi muusika- ja esituskunstide kõrgkoolis Beat Furreri juhendamisel. Tema muusikat on esitanud Ensemble InterContemporain, ensemble recherche, Arditti keelpillikvartett, London Sinfonietta, Oslo Sinfonietta. 2013–2015 oli ta ansambli figura juures resideeriv helilooja. Ta on üks heliloojate kollektiivide dygong (al 2005) ja Pliiingg (2010) asutajaliikmeid; mõlemad rühmitused püüavad kontserdielu värskendada, otsides nüüdismuusika kontsertide läbiviimiseks uusi ja eksperimentaalseid viise. Ta on pälvinud mitmeid stipendiume ja auhindu.
Teda huvitab peamiselt instrumentaalmuusika ja elektroonika ühendamine. Kui tema varasemaid teoseid võis iseloomustada sõnaga ‘lüüriline’, siis viimase aja teostes on vähem narratiivsust ja enam ekspressiivsust ning modernistlikku mõtlemist. Helilooja on öelnud, et ta lihtsalt ei suuda hoiduda (lugude) jutustamisest. Tüüpiliselt Põhjamaade heliloojale köidab teda sini-hall ilmaruum, vihmaste päevade tühjus, selged ööd, need on talle kunstnikuna oluline kütus. See omakorda on jätnud tema loomingule teatud lihtsuse pitseri. Lihtsus, mis ühest küljest püüab kombata ja teisest küljest vältida banaalsust. Samal ajal leiab ta, et ka keerukuses peitub oht, kui see on liiga pretensioonikas, muutudes seega mõttetuks. Worsaae on oma helikeeles enamasti orienteeritud modernismile. Stiililiselt on seal sageli elemente, mida nimetatakse “konkreetseks muusikaks“: “Linnas liikudes kuulan igasuguseid ümbritsevaid helisid. Paljud inimesed kogevad abstraktset muusikat kuulates midagi sarnast – et muusika meenutab mingeid konkreetseid helisid.” Samuti meeldib talle kasutada tsitaate.
Olli Virtaperko (s 1973) on mitmekülgne muusik. Kompositsiooniõpinguid alustas ta Edinburghi ülikoolis (1993–1994) Nigel Osborne’i juhendamisel ning jätkas Sibeliuse akadeemias Tapio Nevanlinna juhendamisel, kus sai aastal 2005 magistrikraadi. Ta on samas õppinud ka barokktšellot Markku Luojala-Mikkola juhendamisel. Ta on mänginud tšellot ja barokktšellot mitmes kammeransamblis, orkestris ning isegi jazz-bigbändis. Aastast 1995 on ta vedanud ansamblit Ensemble Ambrosius ja on ühtlasi selle tšellist. Sellele on ta kirjutanud, transkribeerinud või seadnud väga palju eri stiilides muusikat. 1995–2001 oli ta ühtlasi tolle aja ühe populaarsema Soome rockbändi Ultra Bra laulja. Virtaperko on nüüdismuusikale keskendunud Tampere biennaali kunstiline juht ja Soome heliloojate liidu juhatuse liige. Alates 2006. aastast on ta teinud üle saja raadiosaate (Yle Radio 1). Oma kõige olulisemaks tegevuseks peab ta siiski komponeerimist. Ehkki erinevalt paljudest nüüdisheliloojatest ei vaata ta popmuusikast mööda ning püüab end väljendada eri stiilides, on peamine siiski klassikaline nüüdismuusika. Tema läbimurdeteoseks peetakse orkestriteost “Kuru” (2009), sellele järgnes peagi topeltkontsert “Five Words of Calvino” (tšellole, akordionile ja orkestrile). Pärast neid on ta tegelenud rohkem kammermuusikaga ja värskendanud Ensemble Ambrosiuse repertuaari.
Oxana Omelchuk (s 1975) on pärit Valgevenest. Ta on saanud magistrikraadi Kölni muusikakõrgkoolis, kus õppis kompositsiooni erialal Johannes Fritschi juhendamisel ning elektroakustilist kompositsiooni Michael Belli käe all. Tema teoseid on esitatud mitmetel festivalidel (Kölnis, Wuppertalis, Müncheni biennaalil, Donaueschingeni muusikafestivalil jne); temalt on teoseid tellinud Saksa Muusikanõukogu, Lääne-Saksa Raadio, NRW kunsti sihtasutus, ensemble musikFabrik, mitmed nüüdismuusikafestivalid; ta on teinud koostööd ansamblitega, nagu ensemble musikFabrik, Ensemble Garage, hand werk, ensemble mosaik, Vokalsolisten Stuttgart, Kölni löökpilliansambel; pälvinud auhindu ja stipendiume: DAAD-i (2003), Bernd Alois Zimmermanni (Köln, 2006), Schöppingeni (2007), Baldreiti (Baden-Baden, 2009), Kölni kunstiühingu stipendium (2011). Tema esimene autoriplaat ilmub 2017 (Deutscher Musikrat, Edition Zeitgenössische Musik).
Rei Munakata (s 1976) on helilooja ja dirigent, ansambli Curious Chamber Players kunstiline juht. Ta on sündinud Jaapanis Yokohamas, kasvanud üles Jaapanis ja Hiinas ning elab praegu nii Stockholmis kui USA-s. Ta on õppinud dirigeerimist Connecticuti kolledžis Michael Adesoni juures ning Per Andersbergi, Jorma Panula ning Cecilia Rydiger-Alini juures Rootsi kuninglikus konservatooriumis. Ta juhatab ka Århusi ansamblit Scenatet ning Göteborgi ansamblit Mimitabu, samuti teeb koostööd teiste nüüdismuusika ansamblitega, nagu Gageego! Göteborg, Neue Musik Berlin, Athelas Sinfonietta Copenhagen, SMASH Ensemble, Esbjerg Ensemble, KammarensembleN, Ensemble Ars Nova, Ensemble Aleph, Oslo Sinfonietta jne. Heliloojana on ta kirjutanud instrumentaalset kammermuusikat, elektroakustilist muusikat ja heliinstallatsioone.
Simon Løffler on õppinud 2002–2005 muusikateooriat Lars Bisgaardi juhendamisel Taani kuninglikus muusikaakadeemias, seejärel samas kompositsiooni Bent Sørenseni, Hans Abrahamseni ja Niels Rosing-Schow’ juhendamisel (2007, MA) ja 2010–2012 kraadijärgses õppes Simon Steen-Anderseni juhendamisel Århusi kuninglikus muusikaakadeemias. 2011–2012 täiendas ta end Brüsselis. Ta on pälvinud Darmstadti nüüdismuusikakursuse stipendiumi (2014). Ta on nüüdismuusika rühmituse dygong asutajaliige, mille eesmärk on käsitleda kontserti tervikteosena.
Tatjana Kozlova-Johannes (s 1977) on vene päritolu eesti helilooja. Ta kasvas üles piirilinnades Narvas ja Ivangorodis. 1995 asus ta õppima Otsa kooli muusikateooriat ja kompositsiooni (juhendaja Toivo Tulev). 1999 jätkas ta kompositsiooniõpinguid Eesti muusikaakadeemias algul Jaan Räätsa, seejärel Helena Tulve juures, kelle juhendamisel lõpetas hiljem ka magistrantuuri. Ta on end täiendanud mitmetel suvekursustel: Bartóki-nimeline festival ja seminar Ungaris Szombathelys (2002), noorte heliloojate rahvusvaheline meistriklass Lätis Dundagas (2002), rahvusvahelised uue muusika kursused Saksamaal Darmstadtis (2006 ja 2008). 2003–2004 täiendas ta end G. Tartini konservatooriumis Triestes (Itaalia, juh Fabio Nieder).
Tatjana Kozlova-Johannes on saanud mitmeid auhindu: „Made of Hot Glass“ pälvis rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis noorte kategoorias III koha (2004) ja Darmstadti uue muusika suvekursuste Kranichsteini muusikapreemia (2006). Ta on pälvinud Elleri preemia 2008. aastal ning festivali „Eesti muusika päevad“ preemia 2004., 2005., 2009. ja 2011. aastal. 2011 valiti Tatjana Kozlova-Johannese „Disintegration Chain“ rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Viinis põhikategoorias kümne parima teose hulka.
Timo Steiner (s 1976) lõpetas kompositsioonierialal 1994. aastal Tallinna muusikakeskkooli (õpetajad René Eespere, Toomas Trass, Mati Kuulberg), 1999 Jaan Räätsa juhendamisel Eesti muusikaakadeemia ning 2001 samas magistrantuuri Raimo Kangro juhendamisel. Ta on end täiendanud Marek Stachowski meistrikursustel Rostockis ning Roman Ledenjovi juures Moskva konservatooriumis. Aastast 1996 töötab ta Tallinna muusikakeskkoolis kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete õpetajana ning on alates sügisest 2005 selle kooli direktor. Steiner on aktiivne muusik ja muusikaelu organiseerija: 1997. aastal asutas ta Poogenklaveri ansambli; 1999 algatas koos Ülo Kriguliga Eesti muusikaakadeemias “Sügisfestivali”; 2000. aastal liitus ta “Eesti muusika päevade” korraldustoimkonnaga ning on alates 2001. aastast festivali üks kunstilisi juhte; ta on organiseerinud kohtumisõhtuid (sari “Helilooja, kes sa oled?”), teinud muusikasaateid (“Elus helid elus”, “MI”). Tema teoseid on esitatud paljudel nüüdismuusika festivalidel. 1998. aastal võitis Steineri “Minotauruse päevaraamat” festivali “Eesti muusika päevad” kitarriteoste konkursi. Kammerorkestriteos “Päikesetõusu akadeemia” võitis Eesti muusikaakadeemia konkursi ja kõlas EMA uue maja avamisel 1999. aastal. 2002. aastal pälvis Steiner Heino Elleri preemia; 2006 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia “Eesti muusika päevade” korraldamise ja eesti nüüdismuusika propageerimise eest ja 2011. aastal isikupärase uusooperi ning tõhusa tegevuse eest publitsistikas ja haridusmaastikul. Tema loominguga on ilmunud autoriplaat “Pilved tulevad vahele” (ERR, 2008).
Timothy Page on sündinud Ameerikas, õppis 1993–1997 Massachusettsis Amhersti kolledžis füüsikat ja töötas 1998–2000 Berkeley California ülikoolis. 2000. aastal siirdus ta Soome ja õppis 2002–2008 Sibeliuse akadeemias Veli-Matti Puumala kompositsiooniklassis. Aastast 2006 on ta samas muusikateooria lektor. Tema teoseid on esitanud defunensemble, Avanti!, Caput, Cikada, New York New Music Ensemble, Eight Blackbird, Dal Niente. Alates 2013. aastast jagab ta oma aega Helsingi ja Chicago vahel, õppides kompositsiooni Chicago ülikooli doktorantuuris, juhendajateks Augusta Read Thomas ja Anthony Cheung. Tema teosed on stiililt väga mitmekesised. “Minu üldine püüe komponeerides on navigeerida kolme lähenemise vahel: otsida ja isikupärastada tundmatut, ümber kujundada ja ümber töödelda elemente, mis on mulle juba omased, ning tõstatada küsimusi kaasaegse konsertmuusika praktika kohta. Esimene neist on pannud mind avastama tämbri ja kõlamassiivide arengut, aja tajumise nõtkust, katkendlikkust – kõik need kolm on teatud määral olemas teostes, nagu “Torsion” (2007, orkestrile), “Cusp” (2009, kammeororkestrile) ja “Curl” (2010). Teine huvide ring on viinud selliste töödeni, nagu “Kierros” (2007, vioolale, klaverile ja bassklarnetile), kus on kombineeritud Balkani rütme, jazzharmooniat ja minimalismile omast vormi. Süit “Capsula” (2007) kahele kitarristile jällegi peegeldab kontsptuaalset huvi stiili ja konteksti vastu ning kus temaatilised elemendid on igas osas väga erinevas helikeeles. Sarnases laadis on ka minu esikooper “Lovers of Mankind” (2009, koos Sami Klemolaga), kus on koos virtuoossed rockkitarri rifid ja swing ning spektraal- ja kromaatiline harmoonia.”