Agata Zubel (s 1978) on Poola helilooja ja laulja. Ta on lõpetanud Wrocławi Karol Szymanowski kõrgema muusikakooli löökpillide ja muusikateooria erialal, Karol Lipinski muusikaülikooli kompositsiooni erialal Jan Wichrowski juhendamisel ja lauluosakonna Danuta Paziuk-Zipseri juhendamisel. 2004. aastal lõpetas ta doktorantuuri ja 2014 järeldoktorantuuri. Ta on saanud mitmeid prestiižseid stipendiume Poola institutsioonidelt, samuti Ernst von Siemensi sihtasutuselt. Poola kultuuriministeerium on andnud talle medali panuse eest Poola kultuuri. 2011 oli ta San Franciscos festivalil “Other Minds” resideeriv helilooja. Kaks hooaega (2010–2012) oli ta Krakowi filharmooniaorkestri juures resideeriv helilooja. Üks kõrghetki oli, kui 2012. aastal festivalil “Sacrum Profanum” pühendas ansambel Klangforum Wien tema loomingule terve kontserdi. 2013 pälvis tema teos “Not I” samas esituses Pariisis heliloojate rostrumil põhikategoorias parima teose tiitli ning aastal 2014 Polonoca Nova auhinna esikoha. Tema muusikat on esitatud arvukatel festivalidel Poolas ja mujal. Käesoleval ajal on ta Wrocławi muusikaakadeemia lektor. Lauljana esitab ta eelkõige nüüdismuusikat, on esiettekandele toonud palju teoseid ning samuti neid salvestanud. Koos Cezary Duchnowskiga moodustavad nad duo ElettroVoce Duo. Lauljana on tema repertuaar lai, hõlmates ka klassikalist repertuaari.
Andreas Fischer on laulja (bass) ja dirigent. Ta on õppinud koolimuusikat ja laulu Stuttgardis ja Viinis. Juba õpingute ajal keskendus tema huvi kaasaegsele muusikale. Ta on töötanud vabakutselise laulja, samuti ansambli Neue Vokalsolisten Stuttgart liikme ja juhina ning nõnda on ta olnud loendamatute nüüdisteoste esiettekandja. Ta peab väga oluliseks tihedat koostööd heliloojaga ja on koostööd teinud mh Karlheinz Stockhauseni, Helmut Lachenmanni, Luciano Berio, Peter Eötvösi, Chaya Czernowini, Brian Ferneyhough’, Beat Furreri, Salvatore Sciarrino, George Aperghisega, kui nimetada vaid mõningaid. Suurt huvi tunneb ta ka muusikateatri vastu: 2000. aastal oli Pariisi festivalil „d’automne“ tema kanda Perseo roll Salvatore Sciarrino ooperis „Perseo e Andromeda“, aastal 2001 esitas ta Schwetzingeri pidunädalatel Manuel Hidalgo ooperi „Bacon“ nimiosa, 2003 oli ta New Havenis („Festival of Arts and Ideas“) Hilda Paredesi ooperi „The Phantom Palace“ peaosaline. 2003 laulis ta ka Brian Ferneyhough’ ooperi „Shadowtime“ esiettekandel bassipartiisid; see tuli esitusele veel Müncheni biennaalil, festivalil „d’automne“, Inglise rahvusooperis ja New Yorgi Lincolni keskuses. 2006. aastal debüteeris ta Salzburgi pidunädalatel Isa rollis Chaya Czernowini ooperis „Zaide/Adama“. Järgnesid Enno Poppe ooperi „Arbeit Nahrung Wohnung“ ning José Maria Sanchez-Verdù „Aura“ esiettekanne. 2010 laulis ta Chaya Czernowini ooperis „Pnima“ Stuttgardi riigiooperis. Järjest enam on ta end pühendanud ka pedagoogilisele tegevusele, korraldades tunnustatud instituutides ja akadeemiates vokaalansamblitele workshop’e ja meistriklasse, nagu Viini ülikool, Darmstadti suvekursused, IMPULS Graz jne. Alates 2018. aastast on ta Baden Württembergi esituskunstide akadeemia vokaalpedagoog.
Andrus Kallastu (s 1967) on vabakutseline helilooja ja dirigent. Ta on tuntud ka kontserdielu aktiivse organiseerija, eri projektide kunstilise juhi ja produtsendi ning mitme festivali algataja ja eestvedajana. Ta on teinud koostööd paljude muusikutega Eestis ja mujal Euroopas. Kallastu on mitmekülgne interpreet, ta on esitanud teoseid keskajast ultramoodsate interdistsiplinaarsete kompositsioonideni. Kallastu loomingu võib jagada kahte stiiliperioodi. Suurem osa konservatooriumi päevil (1985–1990) kirjutatud teostest on tolle aja eesti muusikale omases neoklassitsistlikus vaimus ja kannavad varasemast eesti muusikast pärit modaalseid mõjutusi. Murranguline 1990. aasta oluliste sündmustega nii Eesti ühiskonnas kui ka isiklikus elus tõi Kallastu loomingusse pöörde. Sel kümnendil tegeles ta intensiivselt Arnold Schönbergi ja tema koolkonna heliloojate muusikaga ning sai tugevaid mõjutusi seoses õpingutega Helsingis. Esimesed uues vaimus teosed valmisid 1990. aastate lõpul. Neid iseloomustab seriaalne tekstuur, väljatehnika, muusikalise heli ja müra piire kompav kõla. Mitmed Kallastu teosed kõnelevad huvist muusika ja eri kunstiliikide ühendamise ning performance’i vastu.
Ansambel U: on aktiivseim ning tuntuim uue muusika ansambel Eestis. Ansamblile on iseloomulik tundlik kõlapilt, avatus julgetele eksperimentaalsetele ideedele ning ka kõige nõudlikumate teoste esitamine dirigendita. U: on esinenud nii Eestis kui olulistel rahvusvahelistel festivalidel välismaal. U: tegeleb nii uue muusika klassikasse kuuluvate teoste kui ka eksperimentaalsete kompositsioonidega. Üks ansambli oluline suund on süvenemine improvisatsiooni ja ebatraditsioonilise notatsiooni tõlgendamist nõudvate teoste ettekandmisse. Mängitakse eesti muusikat ning tellitakse uudisteoseid ka välisheliloojatelt. U:-l on ilmunud albumid „U:“ (2009), „Protuberantsid“ (2011) ja „Alive“ (2015). Hooajal 2013/2014, kui U: tähistas oma kümnendat tegevusaastat, sai koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga alguse loengkontsertide sari „URR:“, kus tutvustatakse ja esitatakse nüüdismuusika olulisi teemasid. Viimastel aastatel on U: tähelepanu võitnud oma interaktiivse projektiga „Publikuorkester“. Muusikateatri vallas on U: korduvalt teinud koostööd rahvusvaheliselt kõige hinnatuma kontseptuaalse tantsu koreograafi Mart Kangroga. Nende koostööst on võrsunud lavastused „Mäng“ (2006), „Romeo ja Julia“ (2008) ning „Harmoonia“ (2009).
Helilooja ja dirigent Arash Yazdani (s 1985) on sündinud Iraanis. Ta on õppinud Teherani konservatooriumis, Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis, Baseli kõrgemas muusikakoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, omandanud kõrghariduse klaveri, kontrabassi, orkestridirigeerimise ja kompositsiooni erialal. Praegu õpib ta EMTA doktorantuuris (kompositsioon) ning on olnud semestri Grazi elektronmuusika ja akustika instituudi teadusresidentuuris. Ta on Tallinna Uue Muusika Ansambli kunstiline juht ja dirigent. Külalisdirigendina on ta juhatanud järgmisi kollektiive: Moskva nüüdismuusika ansambel, Luzerni festivali orkester, Ensemble InterContemporain, Esnemble Linea, NeuverBand Ensemble, International Ensemble Modern, Namascae Lemanic Modern Ensemble, Chaotic Moebiu Players, KMH percussion ensemble, U: ja Resonabilis. 2014. aastal oli ta Darmstadti suvekursustel kammermuusikasessiooni üks peamisi dirigente.
Bart de Vrees on helilooja ja löökpillimängija. 1996–2001 õppis ta Amsterdami konservatooriumis löökpille ning 2003–2007 samas kompositsiooni. Ta esineb solistina, töötab orkestrite ja ansamblitega, osaleb kammeransamblites ning teatri- ja tantsuprojektides. On kirjutanud teoseid paljudele nüüdismuusika ansamblitele, nagu Asko/Schönberg, Nieuw Ensemble, Nederlands Blazers Ensemble, Slagwerk Den Haag, Collegium Novum Zürich, Ensemble Adapter, Ensemble Caméléon, De IJ-Salon, Aurelia saksofonikvartett, Utrechti keelpillikvartett, Ensemble Modelo62 jt. Temalt on teoseid tellinud mitmed festivalid ja muusikaorganisatsioonid.
Claude Ledoux (s 1960) on õppinud maalimist ja muusikat Liege’i konservatooriumis Jean-Louis Robert’i juhendamisel. Seejärel on ta õppinud mitmetel kompositsioonikursustel, sh elektronmuusikat Liege’i uurimiskeskuses (CRMW) ning täiendanud end mitmel pool välismaal, mh osalenud Itaalias György Ligeti ja Franco Donatoni kursustel. 1987–1989 elas ta Pariisis, kus ta osales IRCAM-i kursustel, Robert Piencikowski 20. sajandi muusika analüüsi ja ka Iannis Xenakise kompositsioonikursusel. Kütkestatuna Aasia muusika kõladest on ta palju reisinud sealseis riikides, et teha uurimusi ja õppida tundma traditsioone. Ta on õppinud ka kommunikatsiooni, töötanud ajakirjanikuna, muusikaanalüüsi professorina Pariisi rahvuslikus konservatooriumis, õpetanud kompositsiooni mitmel pool. 2012 oli ta „Ars Musica“ festivali kunstiline kuraator. 2013 oli ta üks Laps Ensemble asutajaid. Ledoux’d huvitab muusikas kõla. Huvi kõla fenomeni uurimise vastu on kihutanud heliloojat teatud akustilistele sisekaemustele, mis on saanud võimalikuks tänu kõige moodsamale tehnikale, arvutiprogrammidele, akustilisele analüüsile ja kõlasünteesile.
Clement Power (s 1980) on Briti dirigent, ta on õppinud Camebridge’i ülikoolis ja Londoni kuninglikus muusikakolledžis. Hooajal 2005/2006 oli ta assistent Londoni filharmooniaorkestri juures, seejärel sai temast Pariisis Ensemble InterContemporain’i assistent-dirigent, kus ta töötas koos Pierre Boulezi ja Susanna Mälkkiga. Powers on juhatanud maailma juhtivaid orkestreid ja teinud koostööd paljude tuntud nüüdismuusikaansamblitega, nt BBC Šoti sümfooniaorkester, NHK sümfooniaorkester, Stuttgardi Raadio sümfooniaorkester, Luzerni festivali orkester, Academy Orchestra, Luxembourgi filharmooniaorkester, Bretagne’i orkester, Avanti! kammerorkester, Müncheni kammerorkester; Klangforum Wien, MusikFabrik. Ensemble Contrechamps, Ictus Ensemble, Ensemble Modern, Birmingham Contemporary Music Group; samuti on ta juhatanud olulistel festivalidel, nagu Luzerni festival, Darmstadti suvekursused, „Wien Modern“, „Varssavi sügis“, „Acht Brücken“, „Sacrum Profanum“, „Steirischer Herbst“, IRCAM Agora. Ta on toonud esiettekandele üle 200 teose, sh teinud koostööd selliste heliloojatega nagu Jonathan Harvey, Tristan Murail, Benedict Mason, Georg Friedrich Haas, Péter Eötvös, Julian Anderson, Olga Neuwirth; samuti toonud esiettekandele oopereid, nt Hèctor Parra „Hypermusic Prologue“, Wolfgang Mittereri „Marta“, Liza Limi „Tree of Codes“. Tema salvestatud CD-d on ilmunud firmades col legno, KAIROS Records; ta on salvestanud Marko Nikodijevi i ja Agata Zubeli portreealbumid (vastavalt ansamblitega MusikFabrik ja Klangforum Wien).
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim ja mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi (kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979), orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning peakülalisdirigent Olari Elts. Orkester on käinud arvukatel turneedel ning osalenud mainekatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel. Esinetud on sellistel maailmalavadel nagu Berliini kontserdimaja, New Yorgi Avery Fisher Hall, Peterburi filharmoonia Suur saal ja Maria teatri kontserdisaal, Kölni filharmoonia, Helsingi Musiikkitalo, Stockholmi Berwaldhallen jt. Juulis 2019 avasid ERSO ja Neeme Järvi Prantsuse Raadio maineka Montpellier’ muusikafestivali ning septembris esineti esmakordselt Viini Musikvereini kuldses saalis, Linzi Brucknerhausi suures saalis ja Praha Rudolfinumi Dvořáki saalis. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitmed tunnustused, millest olulisim on 2004. aastal pälvitud Eesti esimene Grammy (dirigent Paavo Järvi). Suurepärane koostöö on selliste mainekate rahvusvaheliselt hinnatud plaadifirmadega nagu Chandos, BIS, Onyx, samuti ERP, varasematest aastatest ka Alba Records, Harmonia Mundi ja Melodija. Möödunud aastal oli Eesti esindusorkester tihedalt hõivatud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustuste programmiga. Lisaks turneele Ameerika Ühendriikides tõi ERSO Berliini kontserdimajas Neeme Järvi juhatusel ettekandele Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“, käis koos Leif Segerstami ja Eesti Rahvusmeeskooriga turneel Hongkongis ning esines Neeme Järvi juhatusel Gruusias, Armeenias, Lahtis Sibeliuse festivalil ning Londonis rahvusvahelise muusikaajakirja Gramophone auhinnagalal, kus Neeme Järvile anti üle Gramophone’i elutööpreemia. Originaalne ettevõtmine oli üle-eestiline kontserdireis „ERSO muusikute 100 kontserti Eestile“, mis viis ERSO muusikud vaid ühe nädala jooksul kõigisse maakondadesse.
Ehsan Khatibi (s 1979) on sündinud Teheranis, kus sai esimese muusikalise hariduse, õppides klaverit, viiulit, santur’i (psalteeriumi sarnane pill) ja kompositsiooni, viimast Teherani kunstiülikoolis Alireza Mashayekhi juhendamisel. 2008 hakkas ta õppima kompositsiooni Manfred Trojahni juhendamisel Düsseldorfi Robert Schumanni kõrgkoolis. 2017 omandas ta magistrikraadi Berliini kunstide ülikoolis Elena Mendoza juhendamisel. Ta on pälvinud arvukalt stipendiume, nagu Berliini riikliku uue muusika stipendium, Kunstraum Lukas, INMM-Darmstadt, DAAD/RSH. Khatibi on Percussion Ensemble asutaja ja endine dirigent (ansambel on võitnud esikoha Teherani uue muusika konkursil 2006. aastal). 2005–2007 töötas ta Teheranis Iraani nüüdismuusikaorkestri juures helilooja ja dirigendi Alireza Mashayekhi assistendina. Ta on koostööd teinud paljude tuntud esitajatega, nagu Ensemble Laboratorium, ensemble mosaik, KNM Berlin, Ensemble Ascolta, Ensemble United Berlin, Ma’a lot Bläserquintett, Studio Musikfabrik, Berliini kunstide ülikooli sümfooniaorkester. Tema teoseid on ette kantud sellistel festivalidel nagu Hannoveri „Dastgah-festival“, Berliini „Mehrlicht!Musik“, „Ma’alot“, „OaarWurm festival“, Kairo nüüdismuusika päevad, ACIMC nüüdismuusika festival. Ta elab ja tegutseb Berliinis, õpetab muusikateooriat Düsseldorfi Robert Schumanni kõrgkoolis.
Elis Hallik alustas kompositsiooniõpinguid Eesti muusikaakadeemias 2008. aastal Helena Tulve juhendamisel ning omandas 2015. aastal samas magistrikraadi. 2012–2013 õppis ta kompositsiooni Lyoni konservatooriumis Michele Tadini ja Robert Pascali juhendamisel. Ta on täiendanud end mitmetel meistrikursustel, juhendajateks Luca Antignani, Fabio Cifariello Ciardi, Luca Francesconi, Michelangelo Lupone, Yann Robin, Bernhard Gander, Tapio Tuomela, Jean Geoffroy, Klaus Lang. Tema muusika on kõlanud Austrias, Prantsusmaal, Ukrainas, Iisraelis jm. Vesik pälvis 2014. aastal ISA rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia ning sai ühtlasi tellimuse kirjutada kammerteos 2016. aasta Viini muusikaülikooli rahvusvahelise suveakadeemia festivalile. Valminud „To Become a Tree“ tuli esiettekandele 2016. aasta suvel Viinis Arnold Schönbergi keskuses ansambli Fractales esituses. Elis Hallik: „Uurin oma teoses teatud momendil kõlanähtust, mis tekib mängija üheaegsel pillimängimisel ja laulmisel. See on fenomen, n-ö kolmas element, mis tekib justnimelt kahe hääle kõlamisel tekitatuna ühe inimese poolt, ning poleks võimalik eraldiseisvalt üksnes pillil või ainult lauldes. Seda kutsutakse beating’uks ja see on fenomen, mida justkui ei saakski eksiteerida. Regulaarne rütm, mis tekib kahe hääle teineteisele nii lähedal asumisel, et nad on peaaegu üks.“
Elliott Carter (1908–2012) on üks tuntumaid Ameerika heliloojaid ja populaarsemaid 20. sajandi autoreid; ta on kahel korral võitnud maineka Pulitzeri auhinna. Ta on sündinud New Yorgis, õppinud algul Harvardi ülikoolis, siis 1930-ndatel Pariisis legendaarse Nadia Boulanger’ juhendamisel. Seejärel naasis Ameerikasse. Carter oli väga produktiivne ning säilitas loomevõime elu lõpuni: 40 teost valmis vanusevahemikus 90–100, üle 20 veel pärast saja aastaseks saamist. Oma viimase teose lõpetas ta 13. augustil 2012.
Elo Masing (s 1984) on Berliinis resideeriv eesti helilooja-vabaimproviseerija. Tema muusika keskendub pillimängu füüsilisele küljele. Elo lõpetas 2015. aastal Londoni kuningliku muusikaakadeemia kompositsiooni erialal doktorikraadiga, õppides akadeemia toetusel eraviisiliselt Rebecca Saundersi juures. Tema teoseid on esitanud nimekad ansamblid ja interpreedid mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Vabaimproviseerijana on Elo esindatud ka mitmel CD-l, mis välja antud plaadifirmade Creative Sources, Squib Box ja CRAM Records all.
EMTA UMA (Uue Muusika Ansambel) koosneb nüüdismuusikast huvitatud üliõpilastest. Ansambli kunstiline juht on EMTA nüüdismuusika vanemlektor Taavi Kerikmäe. UMA on koos töötanud mitmete tuntud heliloojatega, teiste hulgas näiteks Louis Andriesseni ja Krzysztof Pendereckiga. Möödunud hooajal astus ansambel üles suurfestivalil „World Music Days“. Olulisena esinesid üliõpilased koos U: ja ERSO-ga Gerard Grisey suurteose „Les espaces acoustiques“ Eesti esiettekandel 2017. aastal, solistiks Garth Knox ja dirigendiks Pierre-André Valade. UMA: Anni Toompere (flööt), Andro Manzoni (löökpillid), Ramona Lasmane (klahvpillid), Miska Oliver Tapio Matero (klarnet), Àki Sebastian Frostason (video), Erik Alalooga (masinad), Ville Martin Lodders (tšello), Hando Põldmäe (tromboon), Greta Šimkute (hääl), Tilda-Matleena Lauha (klaver), Anu Luukela (tšello), Vittoria Ecclesia (klarnet)
Enno Poppe (s 1969) on Saksa helilooja, dirigent ja pedagoog. Ta on õppinud kompositsiooni ja dirigeerimist Berliini kunstide kõrgkoolis Friedrich Goldmani ja Gösta Neuwirthi juures, seejärel Karlsruhes kunsti- ja meediatehnoloogia keskuses. Alates 1998. aastast on ta olnud nüüdismuusika ansambli ensemble mosaik dirigent. 2002–2004 õpetas ta Berliinis Hanns Eisleri nim muusikakõrgkoolis. Temalt on teoseid tellinud Ensemble Modern, Ensemble musikFabrik, Klangforum Wien, Lääne-Saksa ja Baieri Ringhääling, Schwetzingeri pidunädalad jt. Poppe loomingus on lavamuusikat: ooperid „IQ“ (2012), „Arbeit Nahrung Wohnung“ (2008); orkestriteoseid: „Keilschrift“ (2006), „Obst“ (2006), „Altbau“ (2008; kõlas ERSO esituses 2016. aasta „AFEKT-il“), „Markt“ (2009), „Torf” (2016, kõlas ERSO kontserdil 2018. aasta „AFEKT-il“), keelpilliorkestriteos „Welt“ (2012), „Filz“ vioolale ja kammerorkestrile, „Ich kann mich an nichts erinnern“ (2005–2015) koorile, orelile, orkestrile; põhilise osa loomingust moodustavad mitmesugused kammerteosed. Enno Poppe on pälvinud 2004. aastal Ernst von Siemensi, 2013. aastal Hans Werner Henze kompositsiooniauhinna.
Ensemble Fractales on asutatud 2012. aastal Brüsseli konservatooriumi juures ja sündis vajadusest edendada nüüdismuusikat. Neid on juhendanud ja toetanud seesugused ansamblid nagu Ictus, Ensemble Recherche ja Klangforum Wien. Esialgu spetsialiseeruti spektraalmuusikale, kuid seejärel on repertuaari laiendatud teistelegi nüüdismuusika suundadele, nagu saturationism, musique concrète, elektrooniline muusika, new complexity, minimalism … Fractales toetab nüüdseks juba ka ise rahvusvahelise nüüdismuusika avangardi, töötades regulaarselt noorte heliloojatega, nt algatati 2017. aastal resideerimisprogramm „Be Connect“, mis pakub eri maade heliloojaile võimalust selle ansambli ümber koonduda ja kohtuda ning ühiselt eksperimenteerida. Esinetud on paljudel festivalidel ja kontserdisaalides, nagu „Les nuits du beau tas“, „Europart“, „Batard“, „La semaine du son“, Belgia muusika päevad, Week of the Contemporary Music, „Piknik Music“, Spatial Studio, SMOG, „Loop“, „Summer of Sounds“, Schönbergi keskus, festival „ISA“, „Impuls“, Darmstadti suvekursused jne, samuti oli ansambel „AFEKT-i“ külaline 2016. aastal. Nende ülesastumisi on vahendanud eri maade ringhäälingud. Ansamblile on kahel korral omistatud Viini muusika ja kunstide ülikooli interpretatsioonipreemia „Just Composed!“ (2014, 2018), parima uudisteose ettekande preemia, žürii ja publiku preemia Wilhelm Twee kammermuusikakonkursil (2017), Vocatio SA preemia (2017). Fractales oli ka hooajal 2017/18 Forum des Compositeurs’ juures resideeriv helilooja. Ansamblit toetab Vallooni-Brüsseli föderatsioon.
ensemble mosaik on asutatud Berliinis 1997. aastal. Sellest on kujunenud väga mitmekülgne ja palju eksperimenteeriv kooslus, ensemble mosaik on üks tunnustatumaid nüüdismuusikaansambleid Saksamaal. Enamik mängijaid on ansambli asutajaliikmed. Pikaaegse ja intensiivse koostöö tulemusel on ansamblil välja kujunenud unikaalne kõlamaailm. Ansamblit huvitab nüüdismuusika kogu selle mitmekesisuses, selle areng ja esteetika. Eriline rõhk on koostööl noorte, sageli veel laiemat tunnustust mitte leidnud heliloojatega. Eelistatakse ühist, kõiki osapooli hõlmavat tööprotsessi, sest avatud koostöös on loovus kõige kontsentreeritum ja intensiivsem. Suurt huvi tuntakse ka digitaalmeedia võimaluste vastu, mis puudutab nii heliteose kompositsiooni, interpretatsiooni kui ka kõla. Samuti katsetatakse uudseid esituspraktikaid, kaasates lavastuslikke ja visuaalseid efekte ning otsides uudseid kontserdivorme. Ansamblile on kirjutatud palju teoseid, nad on teinud üle 150 esiettekande. On koostatud temaatilisi kavu ja kontsertide sarju, kus keskendutakse hetke suundumustele ja katsetatakse uusi ideid. Nõnda toimides muutuvad nende kontserdid tihti eksperimentideks, mis küündivad visuaalse ja esituskunsti piiride ületamisega sageli teisele poole nüüdismuusika pealiini. Tehakse ka muusikateatri etendusi, kus on oluline kaal elektroonikal ja visuaalmeedial. On korraldatud autorikontserte (Enno Poppe, Orm Finnendahl, Gösta Neuwirth, Rebecca Saunders, Sebastian Claren, Uros Rojko, Liza Lim, Harald Muenz). Ansambel on esinenud paljudes paikades Euroopas ning olulistel nüüdismuusika festivalidel üle maailma. Pälvitud on mitmeid auhindu, tehtud arvukalt raadiosalvestusi. Ansambli plaate on välja andnud firmad Schott, col legno, KAIROS, WERGO, NMC Recordings, edition rz.
Ensemblekollektiv Berlin: Kristjana Helgadóttir, Bettina Junge (flööt), Simon Strasser (oboe), Ingólfur Vilhjálmsson, Laurent Bruttin (klarnet), James Aylward (fagott), Samuel Stoll (metsasarv), Nathan Plante, Rike Huy (trompet), Florian Juncker (tromboon), Gunnhildur Einarsdóttir (harf), Matthias Engler, Roland Neffe (löökpillid), Krassimir Sterev (akordion), Ernst Surberg (klaver), Wojciech Garbowski, Chatschatur Kanajan, Susanne Zapf (viiul), Karen Lorenz, Nikolaus Schlierf (vioola), Cosima Gerhardt, Niklas Seidl (tšello), Caleb Salgado (kontrabass). Neli rahvusvaheliselt tunnustatud Berliini ansamblit – Ensemble Adapter, ensemble mosaik, Sonar Quartett ja Ensemble Apparat – teevad koostööd, koondudes orkestrina ühise nimetuse Ensemblekollektiv Berlin alla. Osalevaid ansambleid iseloomustab väga suur kogemustepagas, kõrge kvaliteet ja selge oma nägu. Seesugune unikaalne ühendus, mis tugineb mitmele kammermuusikaüksusele, ei ole mõeldud üksnes uue nähtusena Berliini kultuuriskeenele.
Florian Zwissler (s 1976) töötab elektroonilise muusika helilooja ja interpreedina Kölnis. Ta on õppinud 1995–1998 muusikateadust, üldist keeleteadust ning filosoofiat Tübingeni ülikoolis ning saanud 2002 magistrikraadi Kölni ülikoolis. 2006. aastal lõpetas ta Esseni kõrgkooli elektroonilise kompositsiooni erialal. Zwissler on lindi- ja elektroonilise muusika helilooja ja interpreet. Ta on koostööd teinud eri valdkondade kunstiinimestega, teinud helikujundusi filmidele, näitustele, installatsioonidele jne. Ta osaleb alates aastast 2000 igal aastal Kürtenis Stockhauseni kompositsiooni ja interpretatsiooni kursustel. Alates 2006 on ta Kölni ühenduse GIMIK liige ning aidanud korraldada arvutimuusika festivali. Alates 2008 on ta tegelenud regulaarselt ka helirežissuuriga, sh osales Stockhauseni tsükli “Klang” ettekandel Kölni muusikatriennaalil 2010. aastal. Alates 2007. aastast teeb ta kaastööd ajakirjadele Sound & Recording ja Keyboards.
Hans-Gunter Lock (s 1974) on Saksamaalt Hallest pärit helilooja ja muusikateadlane, Eestis elab ja tegutseb ta alates 2000. aastast. Tema looming hõlmab valdavalt elektroonilist ja elektroakustilist muusikat, kammerteoseid ning filmimuusikat. Oma loomingus on ta korduvalt pöördunud kunstide sünteesi poole, uurides valguse, video, teksti, liikumise ja heli ühendamise võimalusi ning interaktiivsete vahendite kasutamist. Kindel koht on ka eksperimentaalsetel püüdlustel ning ta on teinud mitmekülgset koostööd erinevate performance’i ja multimeediakunstnikega. Viimasel ajal on ta üha enam tegelenud reaalajalise helisünteesiga ning helikeskkondade loomisega, millesse kaasatud nii analoogsüntees ja digitaalsed elektroonilised instrumendid kui ka akustilised pillid ja kaugjuhitavad elektromehaanilised vahendid. Samuti on ta loonud muusikat, milles heli tekitamine on seotud füüsikaliste protsessidega ning kus füüsika ja muusika sidevahenditena on töös andurid. Mitmetes projektides on helisünteesi allikana kasutusel näiteks kaamerapõhine liikumistuvastus.
Helena Tulve (s 1972) on eesti helilooja, kelle muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanikast ja sünkroonsusest. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ning võib selles leida oma koha ja aja.
Helena Tulve olulisemateks õpetajateks on olnud Erkki-Sven Tüür ja Jacques Charpentier. Lisaks kompositsioonile on ta põhjalikumalt tegelenud ka gregooriuse lauluga. Erinevad suulised muusikatraditsioonid on jätkuvalt tema huviorbiidis.
Tulvelt on muusikat tellinud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, NYYD Ensemble, ensemble diferencias, Madalmaade kammerkoor, Müncheni ja Uppsala kammerorkester jpt. Samuti on ta teinud koostööd videokunstnikega ja kirjutanud muusikat filmile.
Helena Tulvel on ilmunud kolm autoriplaati: “Sula” (ER, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008), “Arboles Iloran por Iluvia” (ECM, 2014). Saksa muusikateadlane Wolfgang Sandner: “Tulve muusika imetlusväärsemaid omadusi on see, et muusika nagu ei olekski komponeeritud, vaid et kõik nagu juhtuks iseenesest – pillid justkui mängiksid ise, mitte et neid mängitakse. Tema muusikas ei tungi vormid kunagi esiplaanile. Tulve struktuurid on nagu kivid või puud, milles kõik on ilmselge: mõned on okslikud, mõned ilusad, mõned saladuslikud, teised jälle lihtsad ja selged. Tulve muusika võiks paigutada maastikule, kuhu see sulanduks suurepäraselt ilma kedagi häirimata.”
Iannis Xenakis (1922–2001) oli Kreeka-Prantsuse päritolu, arhitekti haridusega helilooja. 1947. aastal sai temast Prantsusmaa kodanik, 1948–1957 töötas ta kuulsas Le Corbusier’ arhitektuuribüroos. Heliloomingut on ta õppinud eraviisiliselt, sh Olivier Messiaeni juures. Alates 1959. aastast keskenduski ta heliloomingule. Oma tavapärasest erineva tausta tõttu tõi Xenakis 20. sajandi muusikasse täiesti uue lähenemise, tema unikaalse stiili kujunemisel oli suur roll arhitektuursetel konstruktsioonidel ja matemaatikal. „Nomos Alpha“ (1965) soolotšellole tellis Bremeni Raadio tšellist Siegfried Palmile, pala on pühendatud kolmele matemaatikule: Vana-Kreeka Aristoxenusele ning Évariste Galois’le ja Felix Kleinile, kes tegutsesid 19. sajandi. Pala koosneb 24 osast, mis on jagatud kahte kihti.
Jarkko Hartikainen (s 1981) on pärit Espoost. Ta on õppinud 2002–2008 Sibeliuse akadeemias Paavo Heinineni juhendamisel, seejärel 2008–2009 Frankfurdi muusika- ja esituskunstide kõrgkoolis Gerhard Müller-Hornbachi ja Beat Furreri käe all. 2003–2012 kuulus ta ühingusse Korvat auki. Tema teoseid on esitatud kõigil Põhjamaadel, Saksamaal, USA-s, Jaapanis, Uus-Meremaal ja Indias. Alates 2012 on ta klassikalise muusika veebilehe Amfion.fi peatoimetaja ning kuulub mitme ühingu juhatusse. Üheks oma suurimatest mõjutajatest peab ta Helmut Lachenmanni. Ta on viimasel ajal pälvinud aina suuremat tunnustust ning saanud tellimusi juhtivatelt nüüdismuusika ansamblitelt. Muusikas huvitab teda eelkõige kõla kui fenomen, sh ka kõne “musikaliseerimine”, st kuidas muusika võib kõnet imiteerida. Jarkko Hartikainen oli 2011. aasta “Eesti muusika päevadel” “Naabrivalve – Soome” kontserdil põhjanaabrite esindaja. “Ma kuulan helisid. Igasugu helisid, mida kohtan. Need võivad olla tramm, triangel, kakskõla multifoonid või dupstep. Need moodustavad minu materjali – ühes sellega, kuidas ma neid inimesena tajun ja kuidas ma tajun oma taju. Nii et see on lõputu.” (EMP 2011 bukletist)
John Zorn (s 1953) on Ameerika helilooja, arranžeerija ja multiinstrumentalist. Tema osalusel on valminud sadu plaate, kus ta on kaasa löönud kas instrumentalisti, seadja või produtsendina ning need on väga erinevatest valdkondadest, nagu jazz, rock, hardcore, surf, metal, klezmer, ambient, improvisatsioon. Kõik need eri stiilid on ühendatud ka tema eksperimentaalses loomingus. Kompositsiooni on ta õppinud St Louisi Websteri kolledžis Oliver Lake’i juures. Juba tema esimestes salvestustes olid ühendatud kõige erinevamad stiilid. New York City downtown-music-liikumises kehtestas ta end 1970. aastate keskel, esitades muusikat koos väga erinevate muusikutega. Laialdast tähelepanu äratas ta heliplaadiga “The Big Gundown” (1985). 1990. keskel rajas ta New Yorgis oma avangard- ja eksperimentaalsele muusikale pühendatud plaadifirma Tzadik, mis on andnud talle võimaluse olla vaba suurte plaadifirmade kaanonitest. Zorn on juhatanud selliseid bände, nagu Naked City, Painkiller, Masada, kirjutanud üle 600 pala, mida on esitanud ka teised bändid, loonud kontsertmuusikat klassikalistele ansamblitele ja orkestritele, muusikat installatsioonidele ja filmidele. Tema teosed hõlmavad paljusid žanre. “Kõik erinevad stillid on orgaaniliselt üksteisega seotud. Mina olen lisaja – kogu minu teadmiste varaait varustab infoga kõike, mida ma teen. Inimesed on nii haaratud pealispinnast, et nad ei näe seoseid, kuid need on olemas. Komponeerimine on enam kui lihtsalt muusika ettekujutamine – see on teadmine, kuidas seda muusikutele edasi anda. Ja sa ei anna improviseerivale muusikule asja, mis on täielikult välja kirjutatud, ega palu klassikalisel muusikul improviseerida. Ma olen huvitatud kõnelema muusikutega nende endi keeles, või nende terminites, et tuua välja parim, mida nad teevad. Pakkuda neile väljakutseid ja vaimustada neid.” Oma pikaaegse mitmekülgse ja silmapaistva tegevuse eest Ameerikas on ta pälvinud mitmeid auhindu, sh New Yorgi riikliku ülikooli ja New Englandi konservatooriumi audoktori tiitel.
Jüri Reinvere (s 1971) on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Virve Lippuse juures klaverit ja Lepo Sumera juures kompositsiooni, seejärel õppis ta Poolas Varssavi muusikaakadeemias ning Helsingis Sibeliuse akadeemias, kus sai aastal 2004 magistrikraadi (juhendajad Veli-Matti Puumala ja Tapio Nevanlinna). Alates 2005. aastast elab Jüri Reinvere vabakutselisena Saksamaal Berliinis. Ta on eesti heliloojatest kõige laiema ampluaaga: lisaks heliloomingule on ta olnud organist, muusikaajakirjanik, seejärel suundunud ilukirjandusse, on tõlkija, filmirežissöör, esseist jne. Viimasel ajal valminud vokaaliga teosed on kirjutatud tema enda tekstile, sh oli ta oma ooperite, vastavalt Soome rahvusooperis esietendunud „Puhastuse“ ja Norra rahvusooperis lavale tulnud „Peer Gynti“ libretist. Ka tema väljendusvahendite skaala on äärmiselt lai. Reinvere on tegelenud eri kunstiliikide, stiilide, elektroonika ja akustiliste pillide ühendamisega ning kirjutanud ka puhtalt elektroakustilist muusikat. Sageli on ta uut teost kirjutama asudes justkui nullist alustanud, kõik varasema „ära unustades“ – see meetod on teadlikult valitud ja ülimalt töömahukas. Tal on tundlik kõlakäsitlus, tema muusikast õhkub kammerlikkust, intiimsust ja õhulisust, aga see võib kõlada ka vastupidi – sihilikult agressiivselt ja kuulajat tema mugavustsoonis tahtlikult häirivalt. Reinveret on huvitanud väga erinevad teemad, sh soomeugri aines, meie juured ja saatuse keerdkäigud, praegune ühiskond oma probleemidega, aga ka sidemed varasemate aegade kunstimeistrite ja nende teostega jne. Ooper „Peer Gynt“, mis tugineb ühelt poolt norra kultuuri tüvitekstile, sai teisalt autorilt juurde palju muidki Euroopa kultuuri niite ning tõstatas mh praegust ühiskonda puudutavaid süvaprobleeme, tekitades Euroopas nüüdisteose kohta ebatavaliselt suurt huvi ja vastukaja. Reinvere pälvis selle suursaavutuse eest mullu eesti kultuuri aastapreemia.