Agata Zubel
Agata Zubel (s 1978) on Poola helilooja ja laulja. Ta on lõpetanud Wrocławi Karol Szymanowski kõrgema muusikakooli löökpillide ja muusikateooria erialal, Karol Lipinski muusikaülikooli kompositsiooni erialal Jan Wichrowski juhendamisel ja lauluosakonna Danuta Paziuk-Zipseri juhendamisel. 2004. aastal lõpetas ta doktorantuuri ja 2014 järeldoktorantuuri. Ta on saanud mitmeid prestiižseid stipendiume Poola institutsioonidelt, samuti Ernst von Siemensi sihtasutuselt. Poola kultuuriministeerium on andnud talle medali panuse eest Poola kultuuri. 2011 oli ta San Franciscos festivalil “Other Minds” resideeriv helilooja. Kaks hooaega (2010–2012) oli ta Krakowi filharmooniaorkestri juures resideeriv helilooja. Üks kõrghetki oli, kui 2012. aastal festivalil “Sacrum Profanum” pühendas ansambel Klangforum Wien tema loomingule terve kontserdi. 2013 pälvis tema teos “Not I” samas esituses Pariisis heliloojate rostrumil põhikategoorias parima teose tiitli ning aastal 2014 Polonoca Nova auhinna esikoha. Tema muusikat on esitatud arvukatel festivalidel Poolas ja mujal. Käesoleval ajal on ta Wrocławi muusikaakadeemia lektor. Lauljana esitab ta eelkõige nüüdismuusikat, on esiettekandele toonud palju teoseid ning samuti neid salvestanud. Koos Cezary Duchnowskiga moodustavad nad duo ElettroVoce Duo. Lauljana on tema repertuaar lai, hõlmates ka klassikalist repertuaari.
Andreas Fischer

Andreas Fischer on laulja (bass) ja dirigent. Ta on õppinud koolimuusikat ja laulu Stuttgardis ja Viinis. Juba õpingute ajal keskendus tema huvi kaasaegsele muusikale. Ta on töötanud vabakutselise laulja, samuti ansambli Neue Vokalsolisten Stuttgart liikme ja juhina ning nõnda on ta olnud loendamatute nüüdisteoste esiettekandja. Ta peab väga oluliseks tihedat koostööd heliloojaga ja on koostööd teinud mh Karlheinz Stockhauseni, Helmut Lachenmanni, Luciano Berio, Peter Eötvösi, Chaya Czernowini, Brian Ferneyhough’, Beat Furreri, Salvatore Sciarrino, George Aperghisega, kui nimetada vaid mõningaid. Suurt huvi tunneb ta ka muusikateatri vastu: 2000. aastal oli Pariisi festivalil „d’automne“ tema kanda Perseo roll Salvatore Sciarrino ooperis „Perseo e Andromeda“, aastal 2001 esitas ta Schwetzingeri pidunädalatel Manuel Hidalgo ooperi „Bacon“ nimiosa, 2003 oli ta New Havenis („Festival of Arts and Ideas“) Hilda Paredesi ooperi „The Phantom Palace“ peaosaline. 2003 laulis ta ka Brian Ferneyhough’ ooperi „Shadowtime“ esiettekandel bassipartiisid; see tuli esitusele veel Müncheni biennaalil, festivalil „d’automne“, Inglise rahvusooperis ja New Yorgi Lincolni keskuses. 2006. aastal debüteeris ta Salzburgi pidunädalatel Isa rollis Chaya Czernowini ooperis „Zaide/Adama“. Järgnesid Enno Poppe ooperi „Arbeit Nahrung Wohnung“ ning José Maria Sanchez-Verdù „Aura“ esiettekanne. 2010 laulis ta Chaya Czernowini ooperis „Pnima“ Stuttgardi riigiooperis. Järjest enam on ta end pühendanud ka pedagoogilisele tegevusele, korraldades tunnustatud instituutides ja akadeemiates vokaalansamblitele workshop’e ja meistriklasse, nagu Viini ülikool, Darmstadti suvekursused, IMPULS Graz jne. Alates 2018. aastast on ta Baden Württembergi esituskunstide akadeemia vokaalpedagoog.

Andrus Kallastu

Andrus Kallastu (s 1967) on vabakutseline helilooja ja dirigent. Ta on tuntud ka kontserdielu aktiivse organiseerija, eri projektide kunstilise juhi ja produtsendi ning mitme festivali algataja ja eestvedajana. Ta on teinud koostööd paljude muusikutega Eestis ja mujal Euroopas. Kallastu on mitmekülgne interpreet, ta on esitanud teoseid keskajast ultramoodsate interdistsiplinaarsete kompositsioonideni. Kallastu loomingu võib jagada kahte stiiliperioodi. Suurem osa konservatooriumi päevil (1985–1990) kirjutatud teostest on tolle aja eesti muusikale omases neoklassitsistlikus vaimus ja kannavad varasemast eesti muusikast pärit modaalseid mõjutusi. Murranguline 1990. aasta oluliste sündmustega nii eesti ühiskonnas kui ka isiklikus elus tõi Kallastu loomingusse pöörde. Sel kümnendil tegeles ta intensiivselt Arnold Schönbergi ja tema koolkonna heliloojate muusikaga ning sai tugevaid mõjutusi seoses õpingutega Helsingis. Esimesed uues vaimus teosed valmisid 1990. aastate lõpul. Neid iseloomustab seriaalne tekstuur, väljatehnika, muusikalise heli ja müra piire kompav kõla. Mitmed Kallastu teosed kõnelevad huvist muusika ja eri kunstiliikide ühendamise ning performance’i vastu.

Ansambel U:

Ansambel U: on aktiivseim ning tuntuim uue muusika ansambel Eestis. Ansamblile on iseloomulik tundlik kõlapilt, avatus julgetele eksperimentaalsetele ideedele ning ka kõige nõudlikumate teoste esitamine dirigendita. U: on esinenud nii Eestis kui olulistel rahvusvahelistel festivalidel välismaal. U: tegeleb nii uue muusika klassikasse kuuluvate teoste kui ka eksperimentaalsete kompositsioonidega. Üks ansambli oluline suund on süvenemine improvisatsiooni ja ebatraditsioonilise notatsiooni tõlgendamist nõudvate teoste ettekandmisse. Mängitakse eesti muusikat ning tellitakse uudisteoseid ka välisheliloojatelt. U:-l on ilmunud albumid „U:“ (2009), „Protuberantsid“ (2011) ja „Alive“ (2015). Hooajal 2013/2014, kui U: tähistas oma kümnendat tegevusaastat, sai koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga alguse loengkontsertide sari „URR:“, kus tutvustatakse ja esitatakse nüüdismuusika olulisi teemasid. Viimastel aastatel on U: tähelepanu võitnud oma interaktiivse projektiga „Publikuorkester“. Muusikateatri vallas on U: korduvalt teinud koostööd rahvusvaheliselt kõige hinnatuma kontseptuaalse tantsu koreograafi Mart Kangroga. Nende koostööst on võrsunud lavastused „Mäng“ (2006), „Romeo ja Julia“ (2008) ning „Harmoonia“ (2009).

Arash Yazdani
Helilooja ja dirigent Arash Yazdani (s 1985) on sündinud Iraanis. Ta on õppinud Teherani konservatooriumis, Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis, Baseli kõrgemas muusikakoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, omandanud kõrghariduse klaveri, kontrabassi, orkestridirigeerimise ja kompositsiooni erialal. Praegu õpib ta EMTA doktorantuuris (kompositsioon) ning on olnud semestri Grazi elektronmuusika ja akustika instituudi teadusresidentuuris. Ta on Tallinna Uue Muusika Ansambli kunstiline juht ja dirigent. Külalisdirigendina on ta juhatanud järgmisi kollektiive: Moskva nüüdismuusika ansambel, Luzerni festivali orkester, Ensemble InterContemporain, Esnemble Linea, NeuverBand Ensemble, International Ensemble Modern, Namascae Lemanic Modern Ensemble, Chaotic Moebiu Players, KMH percussion ensemble, U: ja Resonabilis. 2014. aastal oli ta Darmstadti suvekursustel kammermuusikasessiooni üks peamisi dirigente.
Bart de Vrees
Bart de Vrees on helilooja ja löökpillimängija. 1996–2001 õppis ta Amsterdami konservatooriumis löökpille ning 2003–2007 samas kompositsiooni. Ta esineb solistina, töötab orkestrite ja ansamblitega, osaleb kammeransamblites ning teatri- ja tantsuprojektides. On kirjutanud teoseid paljudele nüüdismuusika ansamblitele, nagu Asko/Schönberg, Nieuw Ensemble, Nederlands Blazers Ensemble, Slagwerk Den Haag, Collegium Novum Zürich, Ensemble Adapter, Ensemble Caméléon, De IJ-Salon, Aurelia saksofonikvartett, Utrechti keelpillikvartett, Ensemble Modelo62 jt. Temalt on teoseid tellinud mitmed festivalid ja muusikaorganisatsioonid.
Claude Ledoux

Claude Ledoux (s 1960) on õppinud maalimist ja muusikat Liege’i konservatooriumis Jean-Louis Robert’i juhendamisel. Seejärel on ta õppinud mitmetel kompositsioonikursustel, sh elektronmuusikat Liege’i uurimiskeskuses (CRMW) ning täiendanud end mitmel pool välismaal, mh osalenud Itaalias György Ligeti ja Franco Donatoni kursustel. 1987–1989 elas ta Pariisis, kus ta osales IRCAM-i kursustel, Robert Piencikowski 20. sajandi muusika analüüsi ja ka Iannis Xenakise kompositsioonikursusel. Kütkestatuna Aasia muusika kõladest on ta palju reisinud sealseis riikides, et teha uurimusi ja õppida tundma traditsioone. Ta on õppinud ka kommunikatsiooni, töötanud ajakirjanikuna, muusikaanalüüsi professorina Pariisi rahvuslikus konservatooriumis, õpetanud kompositsiooni mitmel pool. 2012 oli ta „Ars Musica“ festivali kunstiline kuraator. 2013 oli ta üks Laps Ensemble asutajaid. Ledoux’d huvitab muusikas kõla. Huvi kõla fenomeni uurimise vastu on kihutanud heliloojat teatud akustilistele sisekaemustele, mis on saanud võimalikuks tänu kõige moodsamale tehnikale, arvutiprogrammidele, akustilisele analüüsile ja kõlasünteesile.

Clement Power

Clement Power (s 1980) on Briti dirigent, ta on õppinud Camebridge’i ülikoolis ja Londoni kuninglikus muusikakolledžis. Hooajal 2005/2006 oli ta assistent Londoni filharmooniaorkestri juures, seejärel sai temast Pariisis Ensemble InterContemporain’i assistent-dirigent, kus ta töötas koos Pierre Boulezi ja Susanna Mälkkiga. Powers on juhatanud maailma juhtivaid orkestreid ja teinud koostööd paljude tuntud nüüdismuusikaansamblitega, nt BBC Šoti sümfooniaorkester, NHK sümfooniaorkester, Stuttgardi Raadio sümfooniaorkester, Luzerni festivali orkester, Academy Orchestra, Luxembourgi filharmooniaorkester, Bretagne’i orkester, Avanti! kammerorkester, Müncheni kammerorkester; Klangforum Wien, MusikFabrik. Ensemble Contrechamps, Ictus Ensemble, Ensemble Modern, Birmingham Contemporary Music Group; samuti on ta juhatanud olulistel festivalidel, nagu Luzerni festival, Darmstadti suvekursused, „Wien Modern“, „Varssavi sügis“, „Acht Brücken“, „Sacrum Profanum“, „Steirischer Herbst“, IRCAM Agora. Ta on toonud esiettekandele üle 200 teose, sh teinud koostööd selliste heliloojatega nagu Jonathan Harvey, Tristan Murail, Benedict Mason, Georg Friedrich Haas, Péter Eötvös, Julian Anderson, Olga Neuwirth; samuti toonud esiettekandele oopereid, nt Hèctor Parra „Hypermusic Prologue“, Wolfgang Mittereri „Marta“, Liza Limi „Tree of Codes“. Tema salvestatud CD-d on ilmunud firmades col legno, KAIROS Records; ta on salvestanud Marko Nikodijevi i ja Agata Zubeli portreealbumid (vastavalt ansamblitega MusikFabrik ja Klangforum Wien).

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim ja mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi (kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979), orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning peakülalisdirigent Olari Elts. Orkester on käinud arvukatel turneedel ning osalenud mainekatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel. Esinetud on sellistel maailmalavadel nagu Berliini kontserdimaja, New Yorgi Avery Fisher Hall, Peterburi filharmoonia Suur saal ja Maria teatri kontserdisaal, Kölni filharmoonia, Helsingi Musiikkitalo, Stockholmi Berwaldhallen jt. Juulis 2019 avasid ERSO ja Neeme Järvi Prantsuse Raadio maineka Montpellier’ muusikafestivali ning septembris esineti esmakordselt Viini Musikvereini kuldses saalis, Linzi Brucknerhausi suures saalis ja Praha Rudolfinumi Dvořáki saalis. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitmed tunnustused, millest olulisim on 2004. aastal pälvitud Eesti esimene Grammy (dirigent Paavo Järvi). Suurepärane koostöö on selliste mainekate rahvusvaheliselt hinnatud plaadifirmadega nagu Chandos, BIS, Onyx, samuti ERP, varasematest aastatest ka Alba Records, Harmonia Mundi ja Melodija. Möödunud aastal oli Eesti esindusorkester tihedalt hõivatud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustuste programmiga. Lisaks turneele Ameerika Ühendriikides tõi ERSO Berliini kontserdimajas Neeme Järvi juhatusel ettekandele Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“, käis koos Leif Segerstami ja Eesti Rahvusmeeskooriga turneel Hongkongis ning esines Neeme Järvi juhatusel Gruusias, Armeenias, Lahtis Sibeliuse festivalil ning Londonis rahvusvahelise muusikaajakirja Gramophone auhinnagalal, kus Neeme Järvile anti üle Gramophone’i elutööpreemia. Originaalne ettevõtmine oli üle-eestiline kontserdireis „ERSO muusikute 100 kontserti Eestile“, mis viis ERSO muusikud vaid ühe nädala jooksul kõigisse maakondadesse.

Ehsan Khatibi

Ehsan Khatibi (s 1979) on sündinud Teheranis, kus sai esimese muusikalise hariduse, õppides klaverit, viiulit, santur’i (psalteeriumi sarnane pill) ja kompositsiooni, viimast Teherani kunstiülikoolis Alireza Mashayekhi juhendamisel. 2008 hakkas ta õppima kompositsiooni Manfred Trojahni juhendamisel Düsseldorfi Robert Schumanni kõrgkoolis. 2017 omandas ta magistrikraadi Berliini kunstide ülikoolis Elena Mendoza juhendamisel. Ta on pälvinud arvukalt stipendiume, nagu Berliini riikliku uue muusika stipendium, Kunstraum Lukas, INMM-Darmstadt, DAAD/RSH. Khatibi on Percussion Ensemble asutaja ja endine dirigent (ansambel on võitnud esikoha Teherani uue muusika konkursil 2006. aastal). 2005–2007 töötas ta Teheranis Iraani nüüdismuusikaorkestri juures helilooja ja dirigendi Alireza Mashayekhi assistendina. Ta on koostööd teinud paljude tuntud esitajatega, nagu Ensemble Laboratorium, ensemble mosaik, KNM Berlin, Ensemble Ascolta, Ensemble United Berlin, Ma'a lot Bläserquintett, Studio Musikfabrik, Berliini kunstide ülikooli sümfooniaorkester. Tema teoseid on ette kantud sellistel festivalidel nagu Hannoveri „Dastgah-festival“, Berliini „Mehrlicht!Musik“, „Ma'alot“, „OaarWurm festival“, Kairo nüüdismuusika päevad, ACIMC nüüdismuusika festival. Ta elab ja tegutseb Berliinis, õpetab muusikateooriat Düsseldorfi Robert Schumanni kõrgkoolis.

Elis Hallik

Elis Hallik alustas kompositsiooniõpinguid Eesti muusikaakadeemias 2008. aastal Helena Tulve juhendamisel ning omandas 2015. aastal samas magistrikraadi. 2012–2013 õppis ta kompositsiooni Lyoni konservatooriumis Michele Tadini ja Robert Pascali juhendamisel. Ta on täiendanud end mitmetel meistrikursustel, juhendajateks Luca Antignani, Fabio Cifariello Ciardi, Luca Francesconi, Michelangelo Lupone, Yann Robin, Bernhard Gander, Tapio Tuomela, Jean Geoffroy, Klaus Lang. Tema muusika on kõlanud Austrias, Prantsusmaal, Ukrainas, Iisraelis jm. Vesik pälvis 2014. aastal ISA rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia ning sai ühtlasi tellimuse kirjutada kammerteos 2016. aasta Viini muusikaülikooli rahvusvahelise suveakadeemia festivalile. Valminud „To Become a Tree“ tuli esiettekandele 2016. aasta suvel Viinis Arnold Schönbergi keskuses ansambli Fractales esituses. Elis Hallik: „Uurin oma teoses teatud momendil kõlanähtust, mis tekib mängija üheaegsel pillimängimisel ja laulmisel. See on fenomen, n-ö kolmas element, mis tekib justnimelt kahe hääle kõlamisel tekitatuna ühe inimese poolt, ning poleks võimalik eraldiseisvalt üksnes pillil või ainult lauldes. Seda kutsutakse beating’uks ja see on fenomen, mida justkui ei saakski eksiteerida. Regulaarne rütm, mis tekib kahe hääle teineteisele nii lähedal asumisel, et nad on peaaegu üks.“

Elliott Carter

Elliott Carter (1908–2012) on üks tuntumaid Ameerika heliloojaid ja populaarsemaid 20. sajandi autoreid; ta on kahel korral võitnud maineka Pulitzeri auhinna. Ta on sündinud New Yorgis, õppinud algul Harvardi ülikoolis, siis 1930-ndatel Pariisis legendaarse Nadia Boulanger’ juhendamisel. Seejärel naasis Ameerikasse. Carter oli väga produktiivne ning säilitas loomevõime elu lõpuni: 40 teost valmis vanusevahemikus 90–100, üle 20 veel pärast saja aastaseks saamist. Oma viimase teose lõpetas ta 13. augustil 2012.

Elo Masing

Elo Masing (s 1984) on Berliinis resideeriv eesti helilooja-vabaimproviseerija. Tema muusika keskendub pillimängu füüsilisele küljele. Elo lõpetas 2015. aastal Londoni kuningliku muusikaakadeemia kompositsiooni erialal doktorikraadiga, õppides akadeemia toetusel eraviisiliselt Rebecca Saundersi juures. Tema teoseid on esitanud nimekad ansamblid ja interpreedid mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Vabaimproviseerijana on Elo esindatud ka mitmel CD-l, mis välja antud plaadifirmade Creative Sources, Squib Box ja CRAM Records all.

EMTA UMA (Uue Muusika Ansambel)

EMTA UMA (Uue Muusika Ansambel) koosneb nüüdismuusikast huvitatud üliõpilastest. Ansambli kunstiline juht on EMTA nüüdismuusika vanemlektor Taavi Kerikmäe. UMA on koos töötanud mitmete tuntud heliloojatega, teiste hulgas näiteks Louis Andriesseni ja Krzysztof Pendereckiga. Möödunud hooajal astus ansambel üles suurfestivalil „World Music Days“. Olulisena esinesid üliõpilased koos U:  ja ERSO-ga Gerard Grisey suurteose „Les espaces acoustiques“ Eesti esiettekandel 2017. aastal, solistiks Garth Knox ja dirigendiks Pierre-André Valade. UMA: Anni Toompere (flööt), Andro Manzoni (löökpillid), Ramona Lasmane (klahvpillid), Miska Oliver Tapio Matero (klarnet), Àki Sebastian Frostason (video), Erik Alalooga (masinad), Ville Martin Lodders (tšello), Hando Põldmäe (tromboon), Greta Šimkute (hääl), Tilda-Matleena Lauha (klaver), Anu Luukela (tšello), Vittoria Ecclesia (klarnet)

Enno Poppe

Enno Poppe (s 1969) on Saksa helilooja, dirigent ja pedagoog. Ta on õppinud kompositsiooni ja dirigeerimist Berliini kunstide kõrgkoolis Friedrich Goldmani ja Gösta Neuwirthi juures, seejärel Karlsruhes kunsti- ja meediatehnoloogia keskuses. Alates 1998. aastast on ta olnud nüüdismuusika ansambli ensemble mosaik dirigent. 2002–2004 õpetas ta Berliinis Hanns Eisleri nim muusikakõrgkoolis. Temalt on teoseid tellinud Ensemble Modern, Ensemble musikFabrik, Klangforum Wien, Lääne-Saksa ja Baieri Ringhääling, Schwetzingeri pidunädalad jt. Poppe loomingus on lavamuusikat: ooperid „IQ“ (2012), „Arbeit Nahrung Wohnung“ (2008); orkestriteoseid: „Keilschrift“ (2006), „Obst“ (2006), „Altbau“ (2008; kõlas ERSO esituses 2016. aasta „AFEKT-il“), „Markt“ (2009), „Torf” (2016, kõlas ERSO kontserdil 2018. aasta „AFEKT-il“), keelpilliorkestriteos „Welt“ (2012), „Filz“ vioolale ja kammerorkestrile, „Ich kann mich an nichts erinnern“ (2005–2015) koorile, orelile, orkestrile; põhilise osa loomingust moodustavad mitmesugused kammerteosed. Enno Poppe on pälvinud 2004. aastal Ernst von Siemensi, 2013. aastal Hans Werner Henze kompositsiooniauhinna.

Ensemble Fractales

Ensemble Fractales on asutatud 2012. aastal Brüsseli konservatooriumi juures ja sündis vajadusest edendada nüüdismuusikat. Neid on juhendanud ja toetanud seesugused ansamblid nagu Ictus, Ensemble Recherche ja Klangforum Wien. Esialgu spetsialiseeruti spektraalmuusikale, kuid seejärel on repertuaari laiendatud teistelegi nüüdismuusika suundadele, nagu saturationism, musique concrète, elektrooniline muusika, new complexity, minimalism ... Fractales toetab nüüdseks juba ka ise rahvusvahelise nüüdismuusika avangardi, töötades regulaarselt noorte heliloojatega, nt algatati 2017. aastal resideerimisprogramm „Be Connect“, mis pakub eri maade heliloojaile võimalust selle ansambli ümber koonduda ja kohtuda ning ühiselt eksperimenteerida. Esinetud on paljudel festivalidel ja kontserdisaalides, nagu „Les nuits du beau tas“, „Europart“, „Batard“, „La semaine du son“, Belgia muusika päevad, Week of the Contemporary Music, „Piknik Music“, Spatial Studio, SMOG, „Loop“, „Summer of Sounds“, Schönbergi keskus, festival „ISA“, „Impuls“, Darmstadti suvekursused jne, samuti oli ansambel „AFEKT-i“ külaline 2016. aastal. Nende ülesastumisi on vahendanud eri maade ringhäälingud. Ansamblile on kahel korral omistatud Viini muusika ja kunstide ülikooli interpretatsioonipreemia „Just Composed!“ (2014, 2018), parima uudisteose ettekande preemia, žürii ja publiku preemia Wilhelm Twee kammermuusikakonkursil (2017), Vocatio SA preemia (2017). Fractales oli ka hooajal 2017/18 Forum des Compositeurs’ juures resideeriv helilooja. Ansamblit toetab Vallooni-Brüsseli föderatsioon.

ensemble mosaik

ensemble mosaik on asutatud Berliinis 1997. aastal. Sellest on kujunenud väga mitmekülgne ja palju eksperimenteeriv kooslus, ensemble mosaik on üks tunnustatumaid nüüdismuusikaansambleid Saksamaal. Enamik mängijaid on ansambli asutajaliikmed. Pikaaegse ja intensiivse koostöö tulemusel on ansamblil välja kujunenud unikaalne kõlamaailm. Ansamblit huvitab nüüdismuusika kogu selle mitmekesisuses, selle areng ja esteetika. Eriline rõhk on koostööl noorte, sageli veel laiemat tunnustust mitte leidnud heliloojatega. Eelistatakse ühist, kõiki osapooli hõlmavat tööprotsessi, sest avatud koostöös on loovus kõige kontsentreeritum ja intensiivsem. Suurt huvi tuntakse ka digitaalmeedia võimaluste vastu, mis puudutab nii heliteose kompositsiooni, interpretatsiooni kui ka kõla. Samuti katsetatakse uudseid esituspraktikaid, kaasates lavastuslikke ja visuaalseid efekte ning otsides uudseid kontserdivorme. Ansamblile on kirjutatud palju teoseid, nad on teinud üle 150 esiettekande. On koostatud temaatilisi kavu ja kontsertide sarju, kus keskendutakse hetke suundumustele ja katsetatakse uusi ideid. Nõnda toimides muutuvad nende kontserdid tihti eksperimentideks, mis küündivad visuaalse ja esituskunsti piiride ületamisega sageli teisele poole nüüdismuusika pealiini. Tehakse ka muusikateatri etendusi, kus on oluline kaal elektroonikal ja visuaalmeedial. On korraldatud autorikontserte (Enno Poppe, Orm Finnendahl, Gösta Neuwirth, Rebecca Saunders, Sebastian Claren, Uros Rojko, Liza Lim, Harald Muenz). Ansambel on esinenud paljudes paikades Euroopas ning olulistel nüüdismuusika festivalidel üle maailma. Pälvitud on mitmeid auhindu, tehtud arvukalt raadiosalvestusi. Ansambli plaate on välja andnud firmad Schott, col legno, KAIROS, WERGO, NMC Recordings, edition rz.

Ensemblekollektiv Berlin

Ensemblekollektiv Berlin: Kristjana Helgadóttir, Bettina Junge (flööt), Simon Strasser (oboe), Ingólfur Vilhjálmsson, Laurent Bruttin (klarnet), James Aylward (fagott), Samuel Stoll (metsasarv), Nathan Plante, Rike Huy (trompet), Florian Juncker (tromboon), Gunnhildur Einarsdóttir (harf), Matthias Engler, Roland Neffe (löökpillid), Krassimir Sterev (akordion), Ernst Surberg (klaver), Wojciech Garbowski, Chatschatur Kanajan, Susanne Zapf (viiul), Karen Lorenz, Nikolaus Schlierf (vioola), Cosima Gerhardt, Niklas Seidl (tšello), Caleb Salgado (kontrabass). Neli rahvusvaheliselt tunnustatud Berliini ansamblit – Ensemble Adapter, ensemble mosaik, Sonar Quartett ja Ensemble Apparat – teevad koostööd, koondudes orkestrina ühise nimetuse Ensemblekollektiv Berlin alla. Osalevaid ansambleid iseloomustab väga suur kogemustepagas, kõrge kvaliteet ja selge oma nägu. Seesugune unikaalne ühendus, mis tugineb mitmele kammermuusikaüksusele, ei ole mõeldud üksnes uue nähtusena Berliini kultuuriskeenele.

Florian Zwissler
Florian Zwissler Florian Zwissler (s 1976) töötab elektroonilise muusika helilooja ja interpreedina Kölnis. Ta on õppinud 1995–1998 muusikateadust, üldist keeleteadust ning filosoofiat Tübingeni ülikoolis ning saanud 2002 magistrikraadi Kölni ülikoolis. 2006. aastal lõpetas ta Esseni kõrgkooli elektroonilise kompositsiooni erialal. Zwissler on lindi- ja elektroonilise muusika helilooja ja interpreet. Ta on koostööd teinud eri valdkondade kunstiinimestega, teinud helikujundusi filmidele, näitustele, installatsioonidele jne. Ta osaleb alates aastast 2000 igal aastal Kürtenis Stockhauseni kompositsiooni ja interpretatsiooni kursustel. Alates 2006 on ta Kölni ühenduse GIMIK liige ning aidanud korraldada arvutimuusika festivali. Alates 2008 on ta tegelenud regulaarselt ka helirežissuuriga, sh osales Stockhauseni tsükli “Klang” ettekandel Kölni muusikatriennaalil 2010. aastal. Alates 2007. aastast teeb ta kaastööd ajakirjadele Sound & Recording ja Keyboards.
Hans-Gunter Lock

Hans-Gunter Lock (s 1974) on Saksamaalt Hallest pärit helilooja ja muusikateadlane, Eestis elab ja tegutseb ta alates 2000. aastast. Tema looming hõlmab valdavalt elektroonilist ja elektroakustilist muusikat, kammerteoseid ning filmimuusikat. Oma loomingus on ta korduvalt pöördunud kunstide sünteesi poole, uurides valguse, video, teksti, liikumise ja heli ühendamise võimalusi ning interaktiivsete vahendite kasutamist. Kindel koht on ka eksperimentaalsetel püüdlustel ning ta on teinud mitmekülgset koostööd erinevate performance’i ja multimeediakunstnikega. Viimasel ajal on ta üha enam tegelenud reaalajalise helisünteesiga ning helikeskkondade loomisega, millesse kaasatud nii analoogsüntees ja digitaalsed elektroonilised instrumendid kui ka akustilised pillid ja kaugjuhitavad elektromehaanilised vahendid. Samuti on ta loonud muusikat, milles heli tekitamine on seotud füüsikaliste protsessidega ning kus füüsika ja muusika sidevahenditena on töös andurid. Mitmetes projektides on helisünteesi allikana kasutusel näiteks kaamerapõhine liikumistuvastus.

Helena Tulve

Helena Tulve (s 1972) on eesti helilooja, kelle muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanikast ja sünkroonsusest. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ning võib selles leida oma koha ja aja.

Helena Tulve olulisemateks õpetajateks on olnud Erkki-Sven Tüür ja Jacques Charpentier. Lisaks kompositsioonile on ta põhjalikumalt tegelenud ka gregooriuse lauluga. Erinevad suulised muusikatraditsioonid on jätkuvalt tema huviorbiidis.

Tulvelt on muusikat tellinud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, NYYD Ensemble, ensemble diferencias, Madalmaade kammerkoor, Müncheni ja Uppsala kammerorkester jpt. Samuti on ta teinud koostööd videokunstnikega ja kirjutanud muusikat filmile.

Helena Tulvel on ilmunud kolm autoriplaati: “Sula” (ER, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008), “Arboles Iloran por Iluvia” (ECM, 2014). Saksa muusikateadlane Wolfgang Sandner: “Tulve muusika imetlusväärsemaid omadusi on see, et muusika nagu ei olekski komponeeritud, vaid et kõik nagu juhtuks iseenesest – pillid justkui mängiksid ise, mitte et neid mängitakse. Tema muusikas ei tungi vormid kunagi esiplaanile. Tulve struktuurid on nagu kivid või puud, milles kõik on ilmselge: mõned on okslikud, mõned ilusad, mõned saladuslikud, teised jälle lihtsad ja selged. Tulve muusika võiks paigutada maastikule, kuhu see sulanduks suurepäraselt ilma kedagi häirimata.”

Iannis Xenakis

Iannis Xenakis (1922–2001) oli Kreeka-Prantsuse päritolu, arhitekti haridusega helilooja. 1947. aastal sai temast Prantsusmaa kodanik, 1948–1957 töötas ta kuulsas Le Corbusier’ arhitektuuribüroos. Heliloomingut on ta õppinud eraviisiliselt, sh Olivier Messiaeni juures. Alates 1959. aastast keskenduski ta heliloomingule. Oma tavapärasest erineva tausta tõttu tõi Xenakis 20. sajandi muusikasse täiesti uue lähenemise, tema unikaalse stiili kujunemisel oli suur roll arhitektuursetel konstruktsioonidel ja matemaatikal. „Nomos Alpha“ (1965) soolotšellole tellis Bremeni Raadio tšellist Siegfried Palmile, pala on pühendatud kolmele matemaatikule: Vana-Kreeka Aristoxenusele ning Évariste Galois’le ja Felix Kleinile, kes tegutsesid 19. sajandi. Pala koosneb 24 osast, mis on jagatud kahte kihti.

Jarkko Hartikainen
Jarkko Hartikainen (s 1981) on pärit Espoost. Ta on õppinud 2002–2008 Sibeliuse akadeemias Paavo Heinineni juhendamisel, seejärel 2008–2009 Frankfurdi muusika- ja esituskunstide kõrgkoolis Gerhard Müller-Hornbachi ja Beat Furreri käe all. 2003–2012 kuulus ta ühingusse Korvat auki. Tema teoseid on esitatud kõigil Põhjamaadel, Saksamaal, USA-s, Jaapanis, Uus-Meremaal ja Indias. Alates 2012 on ta klassikalise muusika veebilehe Amfion.fi peatoimetaja ning kuulub mitme ühingu juhatusse. Üheks oma suurimatest mõjutajatest peab ta Helmut Lachenmanni. Ta on viimasel ajal pälvinud aina suuremat tunnustust ning saanud tellimusi juhtivatelt nüüdismuusika ansamblitelt. Muusikas huvitab teda eelkõige kõla kui fenomen, sh ka kõne “musikaliseerimine”, st kuidas muusika võib kõnet imiteerida. Jarkko Hartikainen oli 2011. aasta “Eesti muusika päevadel” “Naabrivalve – Soome” kontserdil põhjanaabrite esindaja. “Ma kuulan helisid. Igasugu helisid, mida kohtan. Need võivad olla tramm, triangel, kakskõla multifoonid või dupstep. Need moodustavad minu materjali – ühes sellega, kuidas ma neid inimesena tajun ja kuidas ma tajun oma taju. Nii et see on lõputu.” (EMP 2011 bukletist)
John Zorn

John Zorn (s 1953) on Ameerika helilooja, arranžeerija ja multiinstrumentalist. Tema osalusel on valminud sadu plaate, kus ta on kaasa löönud kas instrumentalisti, seadja või produtsendina ning need on väga erinevatest valdkondadest, nagu jazz, rock, hardcore, surf, metal, klezmer, ambient, improvisatsioon. Kõik need eri stiilid on ühendatud ka tema eksperimentaalses loomingus. Kompositsiooni on ta õppinud St Louisi Websteri kolledžis Oliver Lake’i juures. Juba tema esimestes salvestustes olid ühendatud kõige erinevamad stiilid. New York City downtown-music-liikumises kehtestas ta end 1970. aastate keskel, esitades muusikat koos väga erinevate muusikutega. Laialdast tähelepanu äratas ta heliplaadiga “The Big Gundown” (1985). 1990. keskel rajas ta New Yorgis oma avangard- ja eksperimentaalsele muusikale pühendatud plaadifirma Tzadik, mis on andnud talle võimaluse olla vaba suurte plaadifirmade kaanonitest. Zorn on juhatanud selliseid bände, nagu Naked City, Painkiller, Masada, kirjutanud üle 600 pala, mida on esitanud ka teised bändid, loonud kontsertmuusikat klassikalistele ansamblitele ja orkestritele, muusikat installatsioonidele ja filmidele. Tema teosed hõlmavad paljusid žanre. “Kõik erinevad stillid on orgaaniliselt üksteisega seotud. Mina olen lisaja – kogu minu teadmiste varaait varustab infoga kõike, mida ma teen. Inimesed on nii haaratud pealispinnast, et nad ei näe seoseid, kuid need on olemas. Komponeerimine on enam kui lihtsalt muusika ettekujutamine – see on teadmine, kuidas seda muusikutele edasi anda. Ja sa ei anna improviseerivale muusikule asja, mis on täielikult välja kirjutatud, ega palu klassikalisel muusikul improviseerida. Ma olen huvitatud kõnelema muusikutega nende endi keeles, või nende terminites, et tuua välja parim, mida nad teevad. Pakkuda neile väljakutseid ja vaimustada neid.” Oma pikaaegse mitmekülgse ja silmapaistva tegevuse eest Ameerikas on ta pälvinud mitmeid auhindu, sh New Yorgi riikliku ülikooli ja New Englandi konservatooriumi audoktori tiitel.

Jüri Reinvere

Jüri Reinvere (s 1971) on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Virve Lippuse juures klaverit ja Lepo Sumera juures kompositsiooni, seejärel õppis ta Poolas Varssavi muusikaakadeemias ning Helsingis Sibeliuse akadeemias, kus sai aastal 2004 magistrikraadi (juhendajad Veli-Matti Puumala ja Tapio Nevanlinna). Alates 2005. aastast elab Jüri Reinvere vabakutselisena Saksamaal Berliinis. Ta on eesti heliloojatest kõige laiema ampluaaga: lisaks heliloomingule on ta olnud organist, muusikaajakirjanik, seejärel suundunud ilukirjandusse, on tõlkija, filmirežissöör, esseist jne. Viimasel ajal valminud vokaaliga teosed on kirjutatud tema enda tekstile, sh oli ta oma ooperite, vastavalt Soome rahvusooperis esietendunud „Puhastuse“ ja Norra rahvusooperis lavale tulnud „Peer Gynti“ libretist. Ka tema väljendusvahendite skaala on äärmiselt lai. Reinvere on tegelenud eri kunstiliikide, stiilide, elektroonika ja akustiliste pillide ühendamisega ning kirjutanud ka puhtalt elektroakustilist muusikat. Sageli on ta uut teost kirjutama asudes justkui nullist alustanud, kõik varasema „ära unustades“ – see meetod on teadlikult valitud ja ülimalt töömahukas. Tal on tundlik kõlakäsitlus, tema muusikast õhkub kammerlikkust, intiimsust ja õhulisust, aga see võib kõlada ka vastupidi – sihilikult agressiivselt ja kuulajat tema mugavustsoonis tahtlikult häirivalt. Reinveret on huvitanud väga erinevad teemad, sh soomeugri aines, meie juured ja saatuse keerdkäigud, praegune ühiskond oma probleemidega, aga ka sidemed varasemate aegade kunstimeistrite ja nende teostega jne. Ooper „Peer Gynt“, mis tugineb ühelt poolt norra kultuuri tüvitekstile, sai teisalt autorilt juurde palju muidki Euroopa kultuuri niite ning tõstatas mh praegust ühiskonda puudutavaid süvaprobleeme, tekitades Euroopas nüüdisteose kohta ebatavaliselt suurt huvi ja vastukaja. Reinvere pälvis selle suursaavutuse eest mullu eesti kultuuri aastapreemia.

Kadri-Ann Sumera

Kadri-Ann Sumera on mitmekülgne pianist, kes on ühtviisi tegev nii solisti, kammermuusiku kui ka lauljate kontsertmeistrina ning kelle repertuaar hõlmab teoseid barokist tänapäeva uusima muusikani; ta on esmaesitanud mitmeid talle loodud teoseid, samuti esitanud Eestis esimesena mitmeid 20. sajandi tähtteoseid. Ta on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis (õp Merike Bürger, Ülle Sisa, Maigi Pakri), Eesti muusikaakadeemias (prof Peep Lassmann) ning Kölni muusikakõrgkoolis (prof Arbo Valdma), kust sai 2004. aastal magistridiplomi (Konzertexamen). Oli aastal 2004/05 Ensemble Modern stipendiaat Frankfurdis. Sumera on esinenud mitmetel festivalidel nii kodu- kui välismaal ning saavutanud tunnustust vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel. Ta on teinud lindistusi ERR-ile ning Antes Editionile, andnud välja Lepo Sumera klaverimuusika plaadi, mis pälvis aastal 2015 Eesti Muusikaauhinna heliloomingu plaatide kategoorias. Praegu on töös Mart Saare kogu soololaulupärandi salvestamine. Kadri-Ann on esinenud solistina ERSO (dir A. Volmer), Pärnu Linnaorkestri (R. Joost), Dresden Sinfonietta (M. Kersten) jt ees. On alates 2004 Eesti Interpreetide Liidu liige, olnud ka EIL-i juhatuses. Aastaid on Kadri-Ann teinud saatejuhina kaastööd Klassikaraadiole ning olnud pedagoog ja kontsertmeister Tartus Elleri koolis. Hooajal 2015/16 töötas ta õppejõuna Darmstadti muusikaülikoolis ja muusikakoolis, alates sügisest 2016 Otsa koolis. On ka MTÜ Kammermuusikud üks eestvedajaid. Muu hulgas tegeleb ta aktiivselt süstasõiduga ning matkad on teda viinud Euroopastki kaugemale – Aafrikasse Malawisse, Gröönimaale ja Fidži saarestikku.

Karl Tipp

Karl Tipp alustas klaveriõpinguid Paide muusikakoolis Astrid Silla klassis, edasi jätkas ta samas koolis saksofoniga Olavi Oismanni juures. 2011–2015 aastal õppis ta Otsa koolis klassikalise saksofoni erialal ning jätkab praegu saksofoniõpinguid EMTA-s. Kompositsiooniõpinguid alustas Tipp 2015. aastal Otsa koolis Tatjana Kozlova-Johannese juhendamisel, 2016. aastal astus EMTA-s kompositsiooni erialale. 2016. aastal võitis Karl Tipp heliloomingukonkursi „Noor helilooja 2016“ teosega „Ilma“. Alates 2014 töötab ta RO Estonia sümfooniaorkestris saksofonimängijana. Loomingus keskendub ta ühiskonna ja looduse vahelistele lahkhelidele. Samuti huvitub Tipp erinevate pillirühmade tämbrite sulandamisest. Suur tähtsus on vokaaltehnilistel võtetel ja ka keele erinevatel väljendusvahenditel. Lisaks põimub ta teostesse mikrotonaalsust, ka kasutab ta elektroonikat.

Kristi Mühling

Kristi Mühling on õppinud kannelt G. Otsa nim muusikakoolis, 1991–2000 Sibeliuse akadeemias, mille lõpetas magistrikraadiga kandle erialal solisti osakonnas (Ritva Koistinen). Ta on pälvinud Vilniuses Jonas Švedase nim Baltimaade ja Soome kandlemängijate konkursil esikoha (2000). Kristi esineb pidevalt solisti- ja kammermuusikuna nii kodu- kui välismaal. Ta on pühendunud eesti kromaatilise kandle kui mitmekülgsete võimalustega instrumendi tutvustamisele, arendamisele ja propageerimisele, teeb pidevalt koostööd heliloojatega uue repertuaari loomiseks ning on olnud paljude teoste esiettekandja: Mirjam Tally, Lauri Jõeleht, Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes, Malle Maltis, Märt-Matis Lill, Kristjan Kõrver, John Buckley (Iirimaa) jne. Mängib ansamblites Resonabilis ja Una Corda ning osaleb aktiivselt erinevates muusikalistes projektides. Ta on esinenud solistina koos Tallinna Kammerorkestri, ERSO, NYYD Ensemble’iga, osalenud jazzmuusiku ja -helilooja Maria Fausti projektis „Sacrum Facere“. Kristi Mühling töötab alates 1997 õppejõuna Otsa koolis ja alates 2002 EMTA-s, olles viimases kromaatilise kandle õpetuse rajaja.

Kristjan Kõrver

Kristjan Kõrver (s 1976) lõpetas 1997. aastal muusikateooria erialal Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli, õppides heliloomingut Alo Põldmäe juures. Eesti muusikaakadeemia lõpetas ta kompositsiooni erialal Helena Tulve ja Eino Tambergi juhendamisel 2003. aastal. Tema teosed on kõlanud Eesti muusika päevadel, „Sügisfestivalil“, „Arenal“ (Läti), Eesti noorte heliloojate festivalil, Tallinna klavessiinipäevadel, Suure-Jaani muusikafestivalil, festivalil „World Music Days“. Kristjan Kõrver on kirjutanud eelkõige mitmesuguseid kammerteoseid eri koosseisudele, orkestrimuusikast on tal „co“ löökpillidele ja keelpilliorkestrile ning „Symphonism 12“ sümfooniaorkestrile. Tema helikeel on üsna ekspressiivne ja jõuliste värvidega, helilooja opereerib soovi korral vabalt ja fantaasiarikkalt Euroopa kultuuripärandi sümbolite ja võtetega. Oma loomingu eest on Kõrver pälvinud mitmeid auhindu: „Expansio I“ neljale altsaksofonile pälvis EMP heliloojapreemia 2003. aastal, ansambliteos „Gratis dictum“ 2007. aastal; kammerooperi „Raud-Ants“ eest sai Kõrver 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastaauhinna.

Ksenia Rossar

Ksenia Rossar (sopran) alustas 2006. aastal kompositsiooniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias Tõnu Kõrvitsa juhendamisel. 2009–2012 õppis laulu erialal Milanos G. Verdi nim konservatooriumis (juhendajad prof J. Anvelt ja prof S. Doz). 2011 sai bakalaureuse diplomi laulu erialal EMTA-s (prof Mati Palm), 2016 lõpetas EMTA magistrantuuri (prof Eva Märtson-Wilson). 2019. aastal alustas õpinguid EMTA doktorantuuris prof Helin Kapteni juhendamisel. Auhindu konkurssidel: II koht ja parima naislaulja eripreemia Mart Saare nimelisel laulukonkursil (2007), noorima osaleja eripreemia IV rahvusvahelisel Alida Vane noorte lauljate konkursil Ventspilsis (2007), rahvusvahelise Klaudia Taevi konkursi finalist (2013), I preemia ja eripreemia III rahvusvahelisel Tiit Kuusiku nim Lied’i konkursil (2014), 2017. aastal Vello Jürna ooperilauljate konkursi finalist, Pjotr Slovtsovi nim rahvusvahelise ooperikonkursi finalist (Krasnojarsk) ja Jean Sibeliuse konkursi III koht (Turu). Oli 2012. aastal rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu stipendiaat. Aastal 2015 laulis Adina rolli RO Estonias lavastatud G. Donizetti ooperis „Armujook“. On esitanud järgmiste heliloojate kammerlikku vokaalmuusikat: J. Brahms, C. ning R. Schumann, F. Schubert, R. Wagner, G. Verdi, S. Rahmaninov, R. Vaughan Williams, R. Štšedrin, A. Viale, G. Walker, L. Larsen, A. Schönberg, C. Debussy, D. Argento, G. von Zieritz, F. Poulenc, E. Mägi. Ooperirolle: „L’enfant et les sortilèges“ (M. Ravel), „L’impresario in angustie“ (D. Cimarosa), „Arlecchinata“ (A. Salieri), „El retablo del maese Pedro“ (M. de Falla), „Romeo and Giulietta love scene“ (P. Tšaikovski), „L’arca di Noemi“ (M. Kessick), „Il campanello di notte“ (G. Donizetti), „L’elisir d’amore“ (G. Donizetti); solistina suurvormides: „Gloria“ (A. Vivaldi), „Requiem“ (G. Faure), „Magnificat“ (J. S. Bach), „Sieben letzte Worte“ (J. Haydn), „Oratorio di Noël“, (C. Saint-Saëns), „Weihnachtsoratorium“ (J. S. Bach).

Lauri Jõeleht

Lauri Jõeleht (s 1974) lõpetas 1996. aastal Georg Otsa nim Tallinna muusikakooli kitarri erialal Tiit Petersoni juures ning täiendas end seejärel Barcelona konservatooriumis José Luis Lopategui klassis. 2001. aastal lõpetas ta Eesti muusikaakadeemia kompositsiooni erialal Eino Tambergi ja Helena Tulve juhendamisel ning 2003. aastal omandas samas magistrikraadi, erialaõpetajateks Helena Tulve ja Toivo Tulev.

Lauri Jõeleht on loonud kammer- ja orkestrimuusikat ning liturgilist muusikat. Olulisel kohal helilooja loomingu hulgas on kooriteosed, mille valmimisele on kaasa aidanud Eesti nimekad vokaalkollektiivid: Vox Clamantis, Heinavanker, Orthodox Singers, Linnamuusikud, Voces Musicales. Ta on olnud kõikide oma kitarriteoste esmaesitaja. Lisaks on Jõelehe teoseid esitanud Voces Musicales, Reval Ensemble, Una Corda, Collegium Consonante, Ars Nova (Rootsi), pianist Marrit Gerretz-Traksmann, organist Ulla Krigul, oboist Kalev Kuljus, kandlemängija Ritva Koistinen, akordionist Külli Kudu, kitarristid Stefan Östersjö ja Kristo Käo.

Leonora Palu

Leonora Palu (s 1979) on eesti flötist, lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia flöödi erialal ja täiendanud end Brüsseli kuninglikus konservatooriumis. Ta on andnud kontserte erinevate orkestri- ning kammerkooslustega Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Venemaal, Poolas, Saksamaal, Austrias, Itaalias ja Jaapanis. Tihti esitab nüüdismuusikat ja on osalenud paljude eesti heliloojate teoste esiettekannetel. Ta on nüüdismuusikat ja eksperimentaalset muusikateatrit viljeleva Repoo Ensemble liige. See ansambel teeb sageli koostööd teiste kunstivaldkondade loovisikutega, nt video-, foto- ja performance’-kunstnikega ning eesti luuletajatega. Esineb regulaarselt kontserdisarjas „HELIjaKEEL”, mis tutvustab eesti autorite heli- ja sõnakunsti. Samuti tegeleb ta vabaimprovisatsiooniga ning õpetab seda lastele ja noortele muusikakoolides. Leonora Palu on ka tunnustatud luuletaja.

Liisa Hirsch
Liisa Hirsch on käesoleval ajal Haagis resideeriv helilooja, kelle varasemast loomingust suurem osa kuulub filmi- ja teatrimeediumile. Ta lõpetas 2009. aastal EMTA Toivo Tulevi kompositsiooniklassis. 2009. aastal tunnustati teda Eesti teatri auhinnaga parima originaalmuusika eest (lavastusele „Hingede öö“), sama preemia pälvis ta ka 2012. aastal. Aastatel 2011–2013 töötas ta Eesti Draamateatris muusikajuhina.

2013 jätkas ta magistriõpinguid Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Peter Adriaanszi ja Cornelis de Bondti juhendamisel ja tema loominguline tegevus on seotud peamiselt kunstmuusika kirjutamisega ning enesetäiendamisega elektronmuusika vallas.

Lisa Streich

Lisa Streich (s 1985) on sündinud Rootsis, õppinud orelit ja kompositsiooni Berliinis, Stockholmis, Salzburgis, Pariisis ja Kölnis, õpetajateks Johannes Schöllhorn, Adriana Hölszky, Mauro Lanza, Margareta Hürholz. Tema teoseid on esitatud Rootsis, Saksamaal, Iisraelis, Prantsusmaal, Austrias, Suurbritannias, Jaapanis, Kanadas, USA-s, esitajateks teiste hulgas Deutsche Symphonieorchester Berlin, Quatuor Diotima, Ensemble Recherche, Nouvel Ensemble Moderne, OENM, Eric Ericsoni kammerkoor, Rootsi Raadio koor, esituskohtadeks MATA (New York), Ultraschall (Berliin), Tzlil Meudcan (Tel Aviv), IRCAM (Pariis), „Wien Modern“, Kölni katedraal. Auhindade ja stipendiumide hulka kuuluvad Cité des Arts Paris, Anne-Sophie Mutteri fondi orkestriauhind, Berliini kunstide akadeemia Busoni auhind, Bernd Alois Zimmermanni auhind, Rooma Villa Massimo auhind, Ernst von Siemensi kompositsiooniauhind. Tema autorialbumid on ilmunud plaadimärkide WERGO / Zeitgenössische Musik (2018) ja KAIROS (2019) all. Praegu on ta Bambergi Villa Concorida juures resideeriv artist.

Malin Bång

Malin Bång (s 1974) on õppinud kompositsiooni Pitea muusikaakadeemias, Berliini kunstiinstituudis, Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias, Göteborgi ülikoolis. Praegu elab ta Stockholmis. Ta on kirjutanud muusikat instrumentaalansamblitele, orkestritele, lavateoseid, elektroakustilist muusikat, heliinstallatsioone, tema teoseid on esitatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja kontsertidel ning ta on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Alates 2003 tegutseb ta ansambli Curious Chamber Players helilooja ja interpreedina.

Mari Vihmand

Mari Vihmand (s 1967) on üks esimesi heliloojaid, kes 1990. aastatel keskendus kõlalise ja meloodilise mõtlemise sünteesile. Tema muusikas ühinevad romantiline kujutlusvõime ja ratsionaalne vormikujundus. Vihmandi loomingu suurima osa moodustab kammermuusika. Tema teostes ühilduvad läbimõeldud meloodiline arendus ning kõla- ja tämbrimäng, rütmijoonis on tundlik ja ebasümmeetriline, harmoonia on koloriidi teenistuses. Paljud Vihmandi teosed on inspireeritud luulest ja kirjandusest. Vihmand on lõpetanud 1990. aastal Tallinna konservatooriumi Eino Tambergi õpilasena ning 1997. aastal Eesti muusikaakadeemia magistrantuuri Lepo Sumera juhendamisel. 1995–1997 õppis ta Prantsusmaal Lyoni konservatooriumis Gilbert Amy ja Philippe Manoury juures. Alates 1997. aastast elab ja töötab ta Stuttgardi lähedal asuvas Saksa väikelinnas Bad Urachis.

Maria Kõrvits

Maria Kõrvits on heliloomingut õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Alo Põldmäe klassis, 2012 lõpetas ta Eesti muusika- ja teatriakadeemia Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsa juhendamisel. 2007/2008 täiendas end vahetusüliõpilasena Fabio Niederi juures Itaalias Triestes. Kõrvits on kirjutanud põhiliselt ansambliteoseid ja koorimuusikat, loonud filmi-, tantsu-, näituse- ja installatsioonimuusikat – selles vallas seob teda koostöö Eesti kunstiakadeemia ning erinevate kunstnike ja koreograafidega. Tema teoseid on esitatud Eesti muusika päevadel, EMTA „Sügisfestivalil“, samuti Soomes, Itaalias, Sloveenias, Saksamaal ja Kanadas. Tema teoseid on esitanud ERSO, EMTA sümfooniaorkester, kammernaiskoor Sireen, segakoor HUIK!, SaxEst jt. Orkestriteos „Langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi“ võitis 2016. aastal Wrocławis rahvusvahelise heliloojate rostrumi alla 30-aastaste kategoorias. Eduka loomingulise tegevuse eest on ta pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2016).

 
Marianna Liik

Marianna Liik lõpetas 2017. aastal EMTA heliloomingu magistriõppe Helena Tulve ja Margo Kõlari juhendamisel, 2014. aastal omandas ta samas bakalaureusekraadi elektroakustilise kompositsiooni erialal, õppides Margo Kõlari ja Malle Maltise käe all. 2017–2018 täiendas ta end Antwerpeni kuninglikus konservatooriumis Wim Henderickxi õpilasena. Marianna Liik on kirjutanud muusikat orkestrile, ansamblitele, koorile ning elektroakustilisi teoseid. Tema eriline huvi on elektrooniliste ja akustiliste väljendusvahendite ühendamisel tekkiv kõlamaailm. Liigi muusikat on esitatud mitmetel festivalidel nii Eestis kui ka USA-s, Poolas, Saksamaal, Venemaal, Austraalias, Šveitsis, Hiinas. 2013. aastal pälvis ta rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Prahas alla 30-aastaste kategoorias teise koha oma elektroonilise teosega „Mets“. Novembris 2014 võitis ta Euroopa filmimuusika ja -heli festivalil „SoundTrack_Cologne 11“ Lääne-Saksa Ringhäälingu filmimuusika preemia, 2017. aastal Luzerni festivali akadeemia noore helilooja auhinna.

Mark Barden

Mark Barden (s 1980) on pärit USA-st Ohio osariigist Clevelandist. Lisaks traditsioonilisele kontsertlikule muusikale kirjutab ta muusikat ka installatsioonidele. Tema loomingu lähe on seisukoht, et heli on oma põhiolemuselt füüsikaline nähtus. Rõhutades, et heli tekitatakse jõu meetodil – tõmmates, lüües jne – kutsub ta publikut üles mitte lihtsalt kuulama, vaid tundma, kuidas nende keha kuulab ja on heliga kontaktis, samuti muusikute kehaga, kui nende lihased ja hingamine panevad õhu võnkuma. Viimastes töödes on ühendatud virtuoosne esitus müradele tugineva kõlamaterjaliga, püüeldes sissepoole pööratud komplekssuse poole, mis – nagu rakke või aatomeid uuriv mikroskoop – on ühtviisi elujaatav ja pöörane. Barden on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja stipendiume: Ernest von Siemensi kompositsiooniauhind, Darmstadti suvekursuste stipendium, Berliini kunstide akadeemia ja Veneetsia Saksa uuringute keskuse kunstniku residentuur. Tema töid on esitanud Klangforum Wien, Ensemble InterContemporain, ensemble recherche, Mivos kvartett, KNM Berlin, ensemble mosaic. Tema portreealbum ilmus aastal 2016 firmas Col Legno.

Mart Siimer

Mart Siimer (s 1967) on lõpetanud Tallinna konservatooriumi 1990. aastal Eino Tambergi kompositsiooniklassis. 1996–1998 oli ta Eastmani muusikakoolis magistriõppes, 2004 omandas ta Eesti muusikaakadeemias doktorikraadi. Heliloojana on Siimer loonud sümfoonilisi ja vokaalsümfoonilisi teoseid, koorilaule ning instrumentaal- ja vokaalkammermuusikat mitmesugustele koosseisudele. Kõige enam on Siimeri loomingust tuntud tema koorimuusika, mida on ette kantud paljudes maades. 2007 oli Siimer Heino Elleri preemia laureaat.

Martín Matalon
Martín Matalon (s 1958) on Argentina helilooja, dirigent ja pedagoog. Ta on õppinud kompositsiooni Bostoni konservatooriumis (1984, BA) ja Juilliardi muusikakoolis (1986, MA). 1989 asutas ta New Yorgis nüüdismuusikaansambli Music Mobile. Matalon on pälvinud mitmeid auhindu ja stipendiume: Charles Ivesi (1986), Fulbrighti stipendium (1988), Barcelona auhind (2001), Guggenheimi stipendium (2005), grand prix des lycéens (2007). 1993 siirdus ta Pariisi ning ning hakkas tegema koostööd IRCAM-iga. 1994 tellis IRCAM temalt muusika Fritz Langi tummfilmile “Metropolis”. Seejärel valmis muusika mitmele Luis Buñueli filmile. Tal on terve rida orkestri- ja kammermuusikateoseid eri žanrides. Matalon tegeleb ka dirigeerimise ja pedagoogitööga, nt IRCAMi suvekursustel (2000 ja 2003), Acanthesi keskuses (2000 ja 2004), 2004–2008 oli ta McGilli ülikooli külalisprofessor. Praegu on ta Lorraine’i rahvusorkestri juures resideeriv helilooja, 2003–2004 oli ta Metzi Arsenali ning 2005–2009 La Muse en Cirquit’ elektroonilise stuudio juures resideeriv helilooja. Ta on kirjutanud muusikat kollektiividele, nagu Pariisi orkester, Prantsuse rahvusorkester jne, Ensemble InterContemporain, Barcelona 216, Les Percussions de Strasbourg, Ensmble Modern, musikFabrik jne.

Michael Jarrell
Michael Jarrell (s 1958) on üks oma põlvkonna olulisemaid Šveitsi heliloojaid. Ta on sündinud Genfis ja õppinud sealses konservatooriumis Eric Gaudibert’i klassis, seejärel Klaus Huberi juures Freiburgis. 1986–1988 osales ta IRCAM-i kursustel, 1988/89 Istituto Svizzero di Roma töös. 1991–1993 oli ta Lyoni orkestri juures resideeriv helilooja. 1993 sai temast Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli professor, 2010 pälvis ta Viini linna auhinna. 1996 oli ta Luzerni festivali ja 2000. aastal Helsingi “Musica nova” nimihelilooja. Alates 2004. aastast on ta Genfi konservatooriumi kompositsiooniprofessor.

Monika Mattiesen

Flötist ja helilooja Monika Mattiesen on pälvinud tähelepanu eelkõige nüüdismuusika ja multimediaalse elektroakustilise muusika interpreteerija ja loojana ning eesti heliloojate uudisteoste propageerijana. Ta on ansambli Küberstuudio asutaja ning selle kunstiline juht ja aktiivne muusikaelu tegelane. Ta on lõpetanud 1991 Tallinna konservatooriumi Jaan Õuna flöödiklassis ning omandanud 1993 magistrikraadi Läti muusikaakadeemias Vilnis Strautiņši juhendamisel. Käesoleval ajal õpib ta Eesti muusikaakadeemia doktorantuuris multimeediakompositsiooni erialal. Lisaks on ta täiendanud end flöödierialal Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias. Ta on osalenud IRCAM/Acanthesi kursuste stipendiaadina elektroakustilise muusika meistrikursustel aastal 2000 Helsingis ning aastal 2004 Metzis, kus koostöös prantsuse helilooja Philippe Manouryga kandis ette tema elektroakustilise teose „Jupiter”. 2003 valmistas ta ette Pariisi IRCAMi uurimiskeskuses seal resideerinud heliloojate (Philippe Manoury, Ivan Fedele, Kaija Saariaho, Pierre Jodlowski) teoseid. On osalenud Karlheinz Stockhauseni meistrikursustel Kürtenis, kus koostöös heliloojaga jõudsid tema repertuaari mitmed Stockhauseni elektroakustilised teosed.

Mattiesen on töötanud ERSOs, alates 2000. aastast tegutseb ta vabakutselise flöödisolistina ning enda asutatud ansambli Küberstuudio kunstilise juhi ja liikmena. Ta on 2005. aastast ka „Eesti heliloojate festivali“ kunstiline juht. 2015. aastal on ta Tartu ülikoolis nüüdismuusika õppejõud. Solisti ja kammermuusikuna on Mattiesen esinenud lisaks Eestile ka Soomes, Lätis, Poolas, Rootsis, Kreekas, Kolumbias, USAs, Venemaal jm. Ta on esinenud solistina Tallinna KO, Pärnu LO, Vanemuise SO, XXI Sajandi orkestri, NYYD Ensemble’i, Vantaa SO, Krasnojarski SO, Athelas Sinfonietta (Kopenhaagen), Kiievi SO, Valgevene TV ja Raadio SO, solistide ansambli Kiyevski Kamerata, ansambli ensemble mosaik (Berliin) ees. Tema repertuaari kuulub põhiliselt nüüdismuusika, talle on teoseid kirjutanud Tõnu Kõrvits, Mart Siimer, Toivo Tulev, Galina Grigorjeva, Timo Steiner, Helena Tulve, Mirjam Tally, Liis Viira, Tõnis Kaumann, Margo Kõlar jt.

Heliloojana on Mattiesen komponeerinud peamiselt elektroakustilist muusikat, sh teose „Mandragora”, mis valiti 2007. aastal Eestit esindama Portugalis toimunud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil. 2008. valmis EMTA tellimusel ooper „DMeeter” ja esietendus samal aastal Kanuti gildi saalis. 2014. aasta „Eesti muusika päevadel“ tuli esiettekandele tema „meng-leng-geleng” lugejale, orkestrile ja live-elektroonikale.

Mattiesen on pälvinud 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemia ooperi „DMeeter“ eest. Ta on salvestanud muusikat ETV-le ja mitmele kogumikplaadile, ilmunud on sooloplaat „Manuscript” (ER, Monika Mattiesen, 2006), kus kõlab eesti heliloojate flöödimuusika. 2014/2015 on ta Eesti Kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiaat. Kuulub 2007. aastast Eesti Arnold Schönbergi Ühingusse.

Märt-Matis Lill

Märt-Matis Lill (s 1975) on õppinud kompositsiooni Tallinna muusikakeskkoolis Lepo Sumera ning Eesti muusikaakadeemias Lepo Sumera ja Eino Tambergi klassis. Seejärel on ta õppinud Soomes Sibeliuse akadeemia magistrantuuris Veli-Matti Puumala juhendamisel. Lisaks on ta täiendanud end Louis Andriesseni, Michael Jarrelli, Luca Francesconi ja Magnus Lindbergi, IRCAM-i ning Centre Acanthes’i kursustel. Ühtlasi on ta õppinud Helsingi ülikoolis sinoloogiat, japanoloogiat ja filosoofiat. Aastal 2004 pälvis Märt-Matis Lill Heino Elleri preemia; ta on korduvalt saanud ka Eesti muusika päevade preemia – 2006, 2007, 2012, 2015. „Mu nuttev hääl on sügistuul“ valiti 2007. aastal rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis kümne soovitatud teose hulka. Rahvusvahelist edu on pälvinud tema muusikaga Priit Tenderi animafilmid „Mont Blanc“, „Rebasenaine“ ja „Köögi dimensioonid“. Tema kammerooper „Tulleminek“ (Vanemuine, 2017, lavastusmeeskonnas veel Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull) pälvis erinevate teatrivormide meisterliku ühendamise eest Eesti teatriliidu auhinna (2018). 2019. aastal pälvis ta Kultuurkapitali aastapreemia ereda loominguaasta ja „Suidsusannasümfoonia“ eest. Alates 2014. aastast on ta Eesti heliloojate liidu esimees. Märt-Matis Lille muusikasse süvenedes ja sellele verbaalseid analooge leida püüdes tuleb ühe esimese sõnana keelele ‘poeetilisus’. Luule kätkeb endas sõnaseadmisoskust, keeleilu, sõnataju, ning eeldab nende vahendite valdamist mitte ainult autorilt, vaid loodu vastuvõtmiseks peent ilumeelt ka lugejalt/kuulajalt. Lille sageli üpris õrnad ja tihti aeglaselt kulgevad kompositsioonid avavad kuulaja ees rafineeritud kõlamaailma. Luulele iseloomulikku intensiivsust ning poeetilisust on Lill nimetanud oma kunsti ideaaliks. Kuid asja võiks näha veelgi avaramalt ja üldisemalt – ta on öelnud, et teda on köitnud püüe leida poeetilisust seal, kus lääne inimene ei ole osanud või harjunud seda nägema: „Mulle meeldib zen-budismi esteetika, mille kaudu nähakse elamist kunstina ja rõhutatakse sellega võimet näha igas asjas kunsti. Ma arvan, et Kaug-Ida esteetika suur väärtus peitubki just selles äratundmises, et ka loomingu vastuvõtmine on looming, kunsti nautimine on ka kunst.“ Teiseks märkab kuulaja ‘vaikust’. Selle juured on Kaug-Idas, John Cage’i radikaalset ja maailma muutnud vaikuse-esteetikas, aga kindlasti ka Arvo Pärdi eeterlikus tintinnabuli-stiilis.

Nicolai Worsaae

Nicolai Worsaae (s 1980) on üks silmapaistvamaid Taani noorema põlvkonna heliloojaid. Ta on õppinud kompositsiooni Taani kuninglikus muusikaakadeemias Bent Sørenseni, Hans Abrahamseni, Niels Rosing-Schow ja Hans Peter Stubbe Teglbjærgi juures ning täiendanud end seejärel Grazi muusika- ja esituskunstide kõrgkoolis Beat Furreri juhendamisel. Tema muusikat on esitanud Ensemble InterContemporain, ensemble recherche, Arditti keelpillikvartett, London Sinfonietta, Oslo Sinfonietta. 2013–2015 oli ta ansambli figura juures resideeriv helilooja. Ta on üks heliloojate kollektiivide dygong (al 2005) ja Pliiingg (2010) asutajaliikmeid; mõlemad rühmitused püüavad kontserdielu värskendada, otsides nüüdismuusika kontsertide läbiviimiseks uusi ja eksperimentaalseid viise. Ta on pälvinud mitmeid stipendiume ja auhindu.

Teda huvitab peamiselt instrumentaalmuusika ja elektroonika ühendamine. Kui tema varasemaid teoseid võis iseloomustada sõnaga ‘lüüriline’, siis viimase aja teostes on vähem narratiivsust ja enam ekspressiivsust ning modernistlikku mõtlemist. Helilooja on öelnud, et ta lihtsalt ei suuda hoiduda (lugude) jutustamisest. Tüüpiliselt Põhjamaade heliloojale köidab teda sini-hall ilmaruum, vihmaste päevade tühjus, selged ööd, need on talle kunstnikuna oluline kütus. See omakorda on jätnud tema loomingule teatud lihtsuse pitseri. Lihtsus, mis ühest küljest püüab kombata ja teisest küljest vältida banaalsust. Samal ajal leiab ta, et ka keerukuses peitub oht, kui see on liiga pretensioonikas, muutudes seega mõttetuks. Worsaae on oma helikeeles enamasti orienteeritud modernismile. Stiililiselt on seal sageli elemente, mida nimetatakse “konkreetseks muusikaks“: “Linnas liikudes kuulan igasuguseid ümbritsevaid helisid. Paljud inimesed kogevad abstraktset muusikat kuulates midagi sarnast – et muusika meenutab mingeid konkreetseid helisid.” Samuti meeldib talle kasutada tsitaate.

Olga Neuwirth

Olga Neuwirth (s 1968) alustas muusikaõpinguid 7-aastaselt trompetiga. Ta on õppinud kompositsiooni Viini muusika ja esituskunstide ülikoolis Erich Urbanneri juhendamisel, õppides samal ajal elektroakustika instituudis. Ta on õppinud ka San Francisco konservatooriumis Elinor Armeri juhendamisel ning maalimist ja filmindust San Francisco kunstikolledžis. 1993/94 oli ta Pariisis IRCAM-is Tristan Murail’ õpilane. Eelnevalt oli ta kokku puutunud ka Luigi Nonoga, kelle radikaalsed vaated ei jätnud noorele heliloojale mõju avaldamata. Aastal 2000 oli ta Flaami kuningliku filharmooniaorkestri ja 2002 Luzerni festivali juures resideeriv helilooja. Suurt tähelepanu on pälvinud tema ooper „Lost Highway“ (2003), kus on lisaks elektroonikale kasutatud ka eelnevalt salvestatud helisid ja visuaale; selle salvestus on pälvinud Diapason d’Or’i auhinna. Aastal 2008 omistati talle Heidelbergeri naiskunstniku auhind.

Olli Virtaperko

Olli Virtaperko (s 1973) on mitmekülgne muusik. Kompositsiooniõpinguid alustas ta Edinburghi ülikoolis (1993–1994) Nigel Osborne’i juhendamisel ning jätkas Sibeliuse akadeemias Tapio Nevanlinna juhendamisel, kus sai aastal 2005 magistrikraadi. Ta on samas õppinud ka barokktšellot Markku Luojala-Mikkola juhendamisel. Ta on mänginud tšellot ja barokktšellot mitmes kammeransamblis, orkestris ning isegi jazz-bigbändis. Aastast 1995 on ta vedanud ansamblit Ensemble Ambrosius ja on ühtlasi selle tšellist. Sellele on ta kirjutanud, transkribeerinud või seadnud väga palju eri stiilides muusikat. 1995–2001 oli ta ühtlasi tolle aja ühe populaarsema Soome rockbändi Ultra Bra laulja. Virtaperko on nüüdismuusikale keskendunud Tampere biennaali kunstiline juht ja Soome heliloojate liidu juhatuse liige. Alates 2006. aastast on ta teinud üle saja raadiosaate (Yle Radio 1). Oma kõige olulisemaks tegevuseks peab ta siiski komponeerimist. Ehkki erinevalt paljudest nüüdisheliloojatest ei vaata ta popmuusikast mööda ning püüab end väljendada eri stiilides, on peamine siiski klassikaline nüüdismuusika. Tema läbimurdeteoseks peetakse orkestriteost “Kuru” (2009), sellele järgnes peagi topeltkontsert “Five Words of Calvino” (tšellole, akordionile ja orkestrile). Pärast neid on ta tegelenud rohkem kammermuusikaga ja värskendanud Ensemble Ambrosiuse repertuaari.

Oxana Omelchuk

Oxana Omelchuk (s 1975) on pärit Valgevenest. Ta on saanud magistrikraadi Kölni muusikakõrgkoolis, kus õppis kompositsiooni erialal Johannes Fritschi juhendamisel ning elektroakustilist kompositsiooni Michael Belli käe all. Tema teoseid on esitatud mitmetel festivalidel (Kölnis, Wuppertalis, Müncheni biennaalil, Donaueschingeni muusikafestivalil jne); temalt on teoseid tellinud Saksa Muusikanõukogu, Lääne-Saksa Raadio, NRW kunsti sihtasutus, ensemble musikFabrik, mitmed nüüdismuusikafestivalid; ta on teinud koostööd ansamblitega, nagu ensemble musikFabrik, Ensemble Garage, hand werk, ensemble mosaik, Vokalsolisten Stuttgart, Kölni löökpilliansambel; pälvinud auhindu ja stipendiume: DAAD-i (2003), Bernd Alois Zimmermanni (Köln, 2006), Schöppingeni (2007), Baldreiti (Baden-Baden, 2009), Kölni kunstiühingu stipendium (2011). Tema esimene autoriplaat ilmub 2017 (Deutscher Musikrat, Edition Zeitgenössische Musik).

Rebecca Saunders

Rebecca Saunders (s 1967) on sündinud Londonis, kuid elab ja tegutseb vabakutselisena Berliinis. Ta on õppinud Edinburghi ülikoolis viiulit ja kompositsiooni ning sai viimases doktorikraadi 1997. aastal (juh Nigel Osborne). 1991–1994 õppis ta Wolfgang Rihmi juhendamisel Karlsruhe muusikakõrgkoolis ja oli DAAD-i stipendiaat. Läbimurdeline oli 1998. aastal tulnud tellimus Witteni nüüdiskammermuusika festivalile, mille tarvis valmis kvartett (klarnetile, akordionile, kontrabassile ja klaverile). Sellele järgesid juba tellimused juhtivatelt Saksa nüüdismuusika ansamblitelt musikFabrik (Köln) ja Ensemble Modern (Frankfurt), esimesele valmis „dichroic seventeen” (1998), teisele topeltkontsert viiulile ja trompetile „cinnabar“ (1999). 2005–2006 oli ta Dortmundi kontserdimaja, 2009–2010 Dresdeni riigikapelli juures resideeriv helilooja ja 2010 Huddersfieldi nüüdismuusika festivali helilooja. Ta on hinnatud pedagoog, õpetab regulaarselt Darmstadti suvekursustel ning Grazi Impuls akadeemias. Saunders on oma põlvkonna üks huvitavamaid esindajaid. Helikeelelt on ta lähedasem mandri-Euroopa, eriti Saksa muusika traditsioonile, mitte oma Briti põlvkonnakaaslastele. Varasemates teostes kasutas ta sageli mitmesuguseid heliobjekte, näiteks mängutoose, raadioid, grammofone. Edaspidi on teda hakanud huvitama muusika skulpturaalsed, ruumilised, kehalised aspektid ning seda eeskätt traditsioonilisi instrumente kasutades. Saunders paigutab tihti muusikuid ruumis grupiti ümber publiku, neid ühtlasi omavahel vastandades. „chroma“ I–XX (2003–2007), „Stasis“ ja „Stasis-Kollektiv“ (2011/16) tegelevad ruumilisuse küsimusega, kasutades ära erinevate ruumide arhitektuurilist omapära. „Insideout“ on 90-minutine koreograafiline installatsioon-kollaaž, valminud koostöös Sasha Waltziga – Saundersi esimene arvukalt ettekandeid pälvinud lavateos. Samuti ulatuslik ruumiline teos-installatsioon „Yes“ (2017) valmis Berliini filharmoonia ja Pariisi St Eustache’i katedraali ebatavalist sisearhitektuuri silmas pidades. Alates 2013 on Saunders kirjutanud rea soolopalu või duosid interpreetidele, kellega teda on sidunud pikaajaline koostöö: „Bite“ (2016) bassflöödile, „Aether“ (2016) bassklarneti duole, „dust“ (2017/18) löökpillidele, „O“ (2017) sopranile, „hauch“ (2018) viiulile, „Flesh“ (2017/18) akordionile. Samal ajal on tal huvi kontserdižanri vastu: topelt-löökpillikontsert „Void“ (2014), trompetikontsert „Alba“ (2015), „Skin“ (2016) ja „Yes“ (2017) sopranile ja suurele ansamblile. Samal ajal moodustavad „Alba“, „Void“ ning viiulikontsert „Still“ midagi triptühhoni laadset („Still“ kõlas aasta tagasi „AFEKT-i“ ERSO kontserdil). 2016 tuli ettekandele „Stilli“ laiendatud versioon (2011/16) koostöös koreograaf Antonio Rúzi ja Sasha Waltzi tantsijatega. 2018 valmis kontrabassikontserdi „Fury II“ koreograafiline variant. Saunders on pälvinud mitmeid olulisi auhindu, nagu Ernst von Siemensi kompositsiooniauhind (1996), Schleswig-Holsteini muusikafestivali Hindemithi auhind (2003), kuningliku filharmooniaühingu kompositsioonipreemia kammermuusika eest (2008 ja 2012), GEMA muusikapreemia instrumentaalmuusika eest (2010); ta oli kahel korral Briti helilooja auhinna nominent (2012 ja 2013) ja võitis selle tiitli aastal 2014; veel on tal Mauricio Kageli auhind (2015), Busoni auhind, ARD kompositsiooniauhind jne. Saundersi looming põhineb jõulistel kontrastidel, tema muusikas on nii äärmist delikaatsust kui raevukat energiat. Saundersit huvitab kõla, kõla kui värv, ja eelkõige värske ja intensiivne värv, tema muusika on erinevatest kõlanüanssidest väga rikas. Ühtlasi tegeleb Saunders oma teostes muusika olemusliku kehalisusega, heli tekkimisega interpreedi puudutusest/kontaktist oma instrumendiga: „Pind, raskus ja puudutus – need on muusikalise ettekande reaalsed osad: poogna raskus keelel; sõrme erineva raskusega puudutus klaveriklahvil; musklite liikumine akordioni lõõtsa laiali tõmmates; sissehingamine, mis eelneb ‘kuuldavale’ toonile ...“ Rebecca Saunders oli festivali „AFEKT 2018“ üks nimiheliloojaid.

Rei Munakata

Rei Munakata (s 1976) on helilooja ja dirigent, ansambli Curious Chamber Players kunstiline juht. Ta on sündinud Jaapanis Yokohamas, kasvanud üles Jaapanis ja Hiinas ning elab praegu nii Stockholmis kui USA-s. Ta on õppinud dirigeerimist Connecticuti kolledžis Michael Adesoni juures ning Per Andersbergi, Jorma Panula ning Cecilia Rydiger-Alini juures Rootsi kuninglikus konservatooriumis. Ta juhatab ka Århusi ansamblit Scenatet ning Göteborgi ansamblit Mimitabu, samuti teeb koostööd teiste nüüdismuusika ansamblitega, nagu Gageego! Göteborg, Neue Musik Berlin, Athelas Sinfonietta Copenhagen, SMASH Ensemble, Esbjerg Ensemble, KammarensembleN, Ensemble Ars Nova, Ensemble Aleph, Oslo Sinfonietta jne. Heliloojana on ta kirjutanud instrumentaalset kammermuusikat, elektroakustilist muusikat ja heliinstallatsioone.

Repoo Ensemble

Repoo Ensemble on repoo-ooperi kontseptsiooni teostamiseks loodud variantne muusikateatrikollektiiv, mille koosseisu kuulub heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke ja interpreete erinevatest loomevaldkondadest ja erinevatelt maadelt. Repoo Ensemble nimesse on teatraalsus sisse kirjutatud. Muusikateater peeglitagusel maal, kus muutuvad sõnade ja vormide tähendused. Ajaliselt väike on sisult mastaapne, kaasaegne helikeel astub julgesse dialoogi sajanditetagusega ning filosoofialoeng muutub paralleelreaalsuses arusaadavaks tänu muusikalistele prillidele.

Ricardo Eizirik

Ricardo Eizirik (s 1985) on saanud bakalaureusekraadi Brasiilias Rio Grande do Sul’i ülikoolis (õp Antonio C. B. Cunha), seejärel omandas magistrikraadi Zürichi kunstide kõrgkoolis (õp Isabel Mundry), käesoleval ajal on ta Grazi kunstiülikooli doktorant. Ta on üks Baselis tegutseva Ensemble Lemniscate kunstilisi juhte, olles varem töötanud kontserdisarja Contemporanea-RS (2009/10), Generator-ICST-ZHdK (2013) ja KOMPAKT am Montag (2014–2016) kunstilise juhina. Heliloojana on ta väga laia profiiliga, tema loomingus on teoseid kammermuusikast installatsioonide ja performance-kunstini. Teda huvitavad praegusaja ühiskonna valupunktid, sh igapäevaeluga kaasnevad nähtused nagu prügi ja müra jne, samuti on ta tundnud huvi nende teemade vastu varasemas ajaloos; tihti seob ta oma loomingusse ajaloost pärit objekte, kõlasid, liikumisi. Ta on pälvinud arvukalt stipendiume ja auhindu, töötanud selliste ansamblite ja festivalidega nagu ensemble mosaik, Ensemble Recherche, Neue Vocalsolisten Stuttgart, Ensemble InterContemporain, Collegium Novum Zürich, Ensemble Adapter, Athelas Sinfonietta, Internationale Ensemble Modern Akademie, Ensemble Talea, „Wittener Tage für Neue Kammermusik“, ECLAT, „MaerzMusik“, „KLANG“, Archipel, MUSICA, Nordic Music Days.

Roomet Jakapi

Roomet Jakapi on professionaalne filosoof ja iseõppinud muusik. Oma uurimustes keskendub ta varauusaegsele metafüüsikale ja nüüdisaegsele religioonifilosoofiale. Muusikuna on ta tegevuse fookuses vokaalimprovisatsioon. Improvisatsiooni vallas on ta teinud koostööd selliste nimekate muusikutega nagu Emilio Gordoa, Louise Dam Eckardt Jensen, Chris Pitsiokos, Fred Frith, Guilherme Rodrigues, Rieko Okuda, Jerzy Mazzoll, Sławek Janicki, Roman Stolyar, Elo Masing, Taavi Kerikmäe, Mart Soo jmt. Ta on esinenud Balti- ja Põhjamaades, Poolas, Saksamaal, Austrias, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal, plaadistanud kodu- ja välismaal.

Sam Pluta
p>Sam Pluta on New Yorgis elav helilooja, laptop-improviseerija ja sound artist. Ta on õppinud kompositsiooni ja elektroonilist muusikat Columbia ülikoolis (2012), Suurbritannias Birminghami ülikoolis (MA) ja Austinis Texase ülikoolis (MA). Tema õpetajateks on olnud George Lewis, Brad Garton, Tristan Murail, Fabien Levy, Scott Wilson, Jonty Harrison, Russell Pinkston, Lynn Shurtleff, Bruce Pennycook. Ta on Benningtoni kolledži pedagoog (Composing with sound; Technology and improvisation). 2011–2015 juhatas ta Manhattani muusikakooli elektroonilise muusika stuudiot. Viimased 15 aastat on ta õpetanud kompositsiooni, elektroonilist muusikat jm Waldeni koolis. Ta on kirjutanud muusikat traditsioonilistele pillidele, neid on esitanud Wet Ink Ensmble, International Contemporary Ensemble, Yarn/Wire, Timetable Percussion, Mivos Quartet, RIOT Trio, Ensemble Dal Niente, Jessie Marino, Mantra Percussion, TAK, Dave Eggar, Prism Saxophone Quartet. Tal on teoseid soolopillile, ansamblile elektroonikaga, orkestrile, nii akustilist, elektroakustilist kui ka puhtalt elektroonilist muusikat paljukanalilisest akusmaatilisest kompositsioonist soolo-laptop-teosteni videoga, või 15-liikmelisele laptop’i-mängijate ansamblile. Improvisaatorina on ta koostööd teinud paljude tuntud muusikutega, nagu Peter Evans, Evan Parker, Ann La Berge jpt, ta osaleb mitmetes ansamblites, sh Peter Evansi kvintett, vabaimprovisatsiooni ansambel Rocket Science, analoogsüntesaatori ja laptop’i-duo exclusiveOr (koos Jeff Snyderiga) jne. Ta on nüüdismuusikale, eriti noorematele heliloojatele keskendunud Wet Ink Ensemble’i tehniline direktor, samuti selle helilooja ja interpreet. Ta on esiettekandele toonud paljude nüüdisheliloojate teoseid, nagu Peter Ablinger, Karlheinz Stockhausen, Katharina Rosenberger, George Lewis, Ben Hackbarth, Alvin Lucier, Chiyoko Szlavnics, Alex Mincek, Kate Soper, Eric Wubbels jt.

Simon Løffler

Simon Løffler on õppinud 2002–2005 muusikateooriat Lars Bisgaardi juhendamisel Taani kuninglikus muusikaakadeemias, seejärel samas kompositsiooni Bent Sørenseni, Hans Abrahamseni ja Niels Rosing-Schow’ juhendamisel (2007, MA) ja 2010–2012 kraadijärgses õppes Simon Steen-Anderseni  juhendamisel Århusi kuninglikus muusikaakadeemias. 2011–2012 täiendas ta end Brüsselis. Ta on pälvinud Darmstadti nüüdismuusikakursuse stipendiumi (2014). Ta on nüüdismuusika rühmituse dygong asutajaliige, mille eesmärk on käsitleda kontserti tervikteosena.

Sylvain Marty

Sylvain Marty hakkas oma filosoofiaõpingute ajal huvi tundma jazzi ja improviseeritud muusika vastu. Huvi tämbrite ja vormiprobleemide vastu juhatas ta nüüdismuusikamaailma. Ta on õppinud algul Clermont-ferrand’i konservatooriumis, seejärel viis aastat kompositsiooni Frédéric Durieux’ juhendamisel. Olulised on olnud ka mitmete heliloojate meistriklassid. Ta on töötanud mitmete ansamblitega, nagu Multilatéral, Riot, Schallfeld Ensemble, Le Balcon, L’Itinéraire, Syneasthésis Ensemble, Op.Cit, Lucilin, Fractales … Tema teoseid on esitatud paljudel festivalidel: Darmstadtis, „GAIDA“ festivalil (Leedu), „Rainy days“ (Luxembourg), „Impuls festival“ (Graz), „Festival des musiques démesurées“, Brightoni uue muusika festival, „Initiative neue Musik“ (Berliin) …

Taavi Kerikmäe

Taavi Kerikmäe (s 1976) on vabaimprovisatsiooni, elektroakustilise muusika ja nüüdismuusika esitaja ja helilooja, üks ansambli U: asutajaid. Kontsertidel esineb Taavi klaveril, mitmesugustel klahvpillidel, tereminil, eritellimusel ehitatud elektroonilistel instrumentidel ja live-elektroonikal. Ta on täiendanud end pärast Eesti muusika- ja teatriakadeemias klassikalise klaveri erialal magistrikraadi omandamist Prantsusmaal Lyoni rahvuslikus konservatooriumis nüüdismuusika erialal. Ta on vabakutseline helikunstnik ning EMTA improvisatsiooni ja eksperimentaalse muusika õppejõud. Interpreedina on ta esinenud arvukatel nüüdismuusika festivalidel ja töötanud heliloojatega nagu Pierre Boulez, Tristan Murail, Vinko Globokar, Kaija Saariaho, François-Bernard Mâche, Alessandro Solbiatti, Louis Andriessen, Helena Tulve jpt. Improvisatsiooni alal on ta teinud koostööd muusikutega nagu Chris Cutler, Fred Frith, Michel Doneda, Le Quan Ninh, Jacques DiDonato, Mart Soo, Isabelle Duthoit, Eric Echampard, Uchihashi Kazuhiza, Paul Lovens, European Improvisers Orchestra jpt. 2016. aastal omistas Prantsuse vabariik talle kunstide ja kirjanduse rüütlikraadi ordeni.

Talvi Hunt

Talvi Hunt on pianist, kelle põhiline huvi on nüüdismuusika interpreteerimine. Bakalaureusekraadi omandas ta 2014 Eesti muusika- ja teatriakadeemias (Age Juurikas), magistrikraadi 2017 Šveitsis Luzerni muusikaakadeemias (Florian Hoelscher). Samuti on ta täiendanud end Taani riiklikus etenduskunstide koolis improvisatsiooni ja kompositsiooni erialal kaasaegse tantsu ja teatri valdkonnas. Talvi on osalenud arvukatel meistrikursustel ning mitmetel nüüdismuusika kursustel, sh “Internationalen Ferienkurse für Neue Musik Darmstadt”, “Donaueschinger Musiktage” ja “IMPULS Academy”. Viimaste aastate kontserttegevus on sidunud teda põhiliselt Šveitsi ja Saksamaaga. Solisti, kammermuusiku ja orkestrandina on ta esinenud mitmetel suurtel festivalidel nagu Luzerni festival, “Donaueschinger Musiktage”, “Lachenmann Perspektiven” (Stuttgart), “Neu/Now” (Porto), “Klang” (Basel), “ZeitRäume” (Basel), “Taktlos Festival” (Zürich), “PAM” (Uster), “reMusik” (Peterburi) jpt. Talvi on mänginud mitmetes koosseisudes, nagu Luzerni sümfooniaorkester, Collegium Novum Zürich, Ensemble Ö, Stuttgardi kammerorkester. Alates aastast 2014 kuulub Talvi pianisti ja ühe kunstilise juhina koosseisu Ensemble of Nomads, kelle põhiline fookus on nüüdismuusika, mis sisaldab elektroonikat, videokunsti ja teatri elemente. Talvi on teinud koostööd mitmete tuntud heliloojatega nagu Helmut Lachenmann, Wolfgang Rihm, Peter Ablinger, Enno Poppe, Michael Wertmüller, Jürg Wyttenbach, Unsuk Chin ja Michel van der Aa.

Tatjana Kozlova-Johannes

Tatjana Kozlova-Johannes (s 1977) on vene päritolu eesti helilooja. Ta kasvas üles piirilinnades Narvas ja Ivangorodis. 1995 asus ta õppima Otsa kooli muusikateooriat ja kompositsiooni (juhendaja Toivo Tulev). 1999 jätkas ta kompositsiooniõpinguid Eesti muusikaakadeemias algul Jaan Räätsa, seejärel Helena Tulve juures, kelle juhendamisel lõpetas hiljem ka magistrantuuri. Ta on end täiendanud mitmetel suvekursustel: Bartóki-nimeline festival ja seminar Ungaris Szombathelys (2002), noorte heliloojate rahvusvaheline meistriklass Lätis Dundagas (2002), rahvusvahelised uue muusika kursused Saksamaal Darmstadtis (2006 ja 2008). 2003–2004 täiendas ta end G. Tartini konservatooriumis Triestes (Itaalia, juh Fabio Nieder).

Tatjana Kozlova-Johannes on saanud mitmeid auhindu: „Made of Hot Glass“ pälvis rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis noorte kategoorias III koha (2004) ja Darmstadti uue muusika suvekursuste Kranichsteini muusikapreemia (2006). Ta on pälvinud Elleri preemia 2008. aastal ning festivali „Eesti muusika päevad“ preemia 2004., 2005., 2009. ja 2011. aastal. 2011 valiti Tatjana Kozlova-Johannese „Disintegration Chain“ rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Viinis põhikategoorias kümne parima teose hulka.

Timo Steiner

Timo Steiner (s 1976) lõpetas kompositsioonierialal 1994. aastal Tallinna muusikakeskkooli (õpetajad René Eespere, Toomas Trass, Mati Kuulberg), 1999 Jaan Räätsa juhendamisel Eesti muusikaakadeemia ning 2001 samas magistrantuuri Raimo Kangro juhendamisel. Ta on end täiendanud Marek Stachowski meistrikursustel Rostockis ning Roman Ledenjovi juures Moskva konservatooriumis. Aastast 1996 töötab ta Tallinna muusikakeskkoolis kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete õpetajana ning on alates sügisest 2005 selle kooli direktor. Steiner on aktiivne muusik ja muusikaelu organiseerija: 1997. aastal asutas ta Poogenklaveri ansambli; 1999 algatas koos Ülo Kriguliga Eesti muusikaakadeemias “Sügisfestivali”; 2000. aastal liitus ta “Eesti muusika päevade” korraldustoimkonnaga ning on alates 2001. aastast festivali üks kunstilisi juhte; ta on organiseerinud kohtumisõhtuid (sari “Helilooja, kes sa oled?”), teinud muusikasaateid (“Elus helid elus”, “MI”). Tema teoseid on esitatud paljudel nüüdismuusika festivalidel. 1998. aastal võitis Steineri “Minotauruse päevaraamat” festivali “Eesti muusika päevad” kitarriteoste konkursi. Kammerorkestriteos “Päikesetõusu akadeemia” võitis Eesti muusikaakadeemia konkursi ja kõlas EMA uue maja avamisel 1999. aastal. 2002. aastal pälvis Steiner Heino Elleri preemia; 2006 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia “Eesti muusika päevade” korraldamise ja eesti nüüdismuusika propageerimise eest ja 2011. aastal isikupärase uusooperi ning tõhusa tegevuse eest publitsistikas ja haridusmaastikul. Tema loominguga on ilmunud autoriplaat “Pilved tulevad vahele” (ERR, 2008).

Timothy Page

Timothy Page on sündinud Ameerikas, õppis 1993–1997 Massachusettsis Amhersti kolledžis füüsikat ja töötas 1998–2000 Berkeley California ülikoolis. 2000. aastal siirdus ta Soome ja õppis 2002–2008 Sibeliuse akadeemias Veli-Matti Puumala kompositsiooniklassis. Aastast 2006 on ta samas muusikateooria lektor. Tema teoseid on esitanud defunensemble, Avanti!, Caput, Cikada, New York New Music Ensemble, Eight Blackbird, Dal Niente. Alates 2013. aastast jagab ta oma aega Helsingi ja Chicago vahel, õppides kompositsiooni Chicago ülikooli doktorantuuris, juhendajateks Augusta Read Thomas ja Anthony Cheung. Tema teosed on stiililt väga mitmekesised. “Minu üldine püüe komponeerides on navigeerida kolme lähenemise vahel: otsida ja isikupärastada tundmatut, ümber kujundada ja ümber töödelda elemente, mis on mulle juba omased, ning tõstatada küsimusi kaasaegse konsertmuusika praktika kohta. Esimene neist on pannud mind avastama tämbri ja kõlamassiivide arengut, aja tajumise nõtkust, katkendlikkust – kõik need kolm on teatud määral olemas teostes, nagu “Torsion” (2007, orkestrile), “Cusp” (2009, kammeororkestrile) ja “Curl” (2010). Teine huvide ring on viinud selliste töödeni, nagu “Kierros” (2007, vioolale, klaverile ja bassklarnetile), kus on kombineeritud Balkani rütme, jazzharmooniat ja minimalismile omast vormi. Süit “Capsula” (2007) kahele kitarristile jällegi peegeldab kontsptuaalset huvi stiili ja konteksti vastu ning kus temaatilised elemendid on igas osas väga erinevas helikeeles. Sarnases laadis on ka minu esikooper “Lovers of Mankind” (2009, koos Sami Klemolaga), kus on koos virtuoossed rockkitarri rifid ja swing ning spektraal- ja kromaatiline harmoonia.”

Tom Johnson

Tom Johnson (s 1939) on Ameerika minimalistlik helilooja. Ta on õppinud Yale’i ülikoolis ja seejärel eraviisil New Yorgis Morton Feldmani juhendamisel. 1971–1983 oli ta The Village Voice muusikakriitik. Seejärel kolis ta Pariisi, kus elab praeguseni. Ta peab end minimalistlikuks heliloojaks ja oli ka üks esimesi selle mõiste kasutusele võtjaid (1972). Tema muusika tugineb sageli nt matemaatikale, samuti meeldib talle muusikat ühendada teksti ja visuaaliga. „Counting Duets“ on – nagu pealkirigi ütleb – numbrite lugemise duetid. „Narayana's Cows“ (1989) – Tom Johnson leidis kuskilt väikese raamatu matemaatika ajaloost, kus muu hulgas kirjutati ukraina matemaatikust Andrei Grigorjevitš Konforovitšist, kes omakorda viitas Narayanale, 14. sajandi India matemaatikule, kes oli arvutanud järgmiselt: kõigepealt on lehm. Nelja-aastaseks saanuna toob ta ilmale vasika. Seejärel sünnib tal vasikas igal aastal. Kui palju lehmi ja vasikaid on kokku 20 aasta pärast? Kui see muster muusika keelde tõlkida, saab pikkade ja lühikeste vältuste rea: lehm ja tema esimene vasikas on pikk-lühike, teise aasta ja teise vasika kohta käib pikk-lühike-lühike jne. Muusikas lausa 20 aastat kokku ei arvutata, kuna juba 17. aastaks on 872 lehma ja vasikat ja 15 minutit muusikat.

Toshio Hosokawa

Toshio Hosokawa (s 1955) on sündinud Hiroshimas, seejärel õppinud klaverit ja kompositsiooni Tokyos. 1976 siirdus ta Lääne-Berliini, asudes õppima kompositsiooni sealses kunstide ülikoolis Isang Yuni juhendamisel. 1983–1986 oli ta Freiburgi muusikakõrgkoolis Klaus Huberi ning Brian Ferneyhough’ õpilane, samuti täiendas ta end Darmstadti suvekursustel. Yun oli korealane, kes oli edukalt ühendanud lääne ja ida väljendusvahendid. Ent just Klaus Huber oli see, kes soovitas Hosokawal naasta Jaapanisse ja hakata põhjalikumalt uurima Jaapani traditsioonilist muusikat. Hosokawa on olnud Euroopa tähtsamate uue muusika festivalide nimihelilooja ja/või lektor: Veneetsia biennaal (1995, 2001), Luzerni festival (2000), Müncheni „musica viva“ (2001), Helsingi „Musica nova“ (2003), „Varssavi sügis“ (2005, 2007), Rheingau muusikafestival (2008). Alates 1990. aastast on ta pidanud loenguid Darmstadti suvekursustel, 1998. valiti ta Salzburgi Mozarteumi suveakadeemia juures resideerivaks heliloojaks. Ühtlasi on ta aktiivselt tegev Jaapanis: 1989–1998 oli ta Yamaguchi prefektuuri Akiyoshidai rahvusvahelise nüüdismuusika seminari festivali üks asutajaid ja kunstiline juht; 2001. aastast oli ta Fukui prefektuuri Takefu rahvusvahelise muusikafestivali kunstiline juht; 1998–2007 Tokyo sümfooniaorkestri juures resideeriv helilooja; 2004 sai temast Tokyo muusikakolledži külalislektor. Ta on elu jooksul võitnud ka mitmesuguseid auhindu, sh esimese preemia Berliini filharmoonikute 100. aastapäevaks korraldatud kompositsioonikonkursil (1982), Arioni muusikapreemia (1984), Euroopa noorte põlvkonna heliloojapreemia (1985), Kyoto muusikapreemia (1988), Rheingau ja Duisburgi linna muusikapreemia (1998), Suntory muusikaauhinna (2008). Hosokawa teoste nimistusse kuulub orkestriteoseid, sh soolokontserte, kammermuusikat, muusikat traditsioonilistele jaapani pillidele, filmimuusikat. Hosokawal on ka rida oopereid. Tema esimene ooper on Shakespeare’i aineline „Vision of Lear“ ja see tuli esiettekandele Müncheni biennaalil 1998. aastal. Selles on mh elemente Jaapani no-teatrist. Järgmine ooper „Hanjo“ esietendus Aix-en-Provence’i festivalil 2004. aastal ning seda mängiti seejärel mitmel pool mujal. Ka kolmas ooper „Matsukaze“ on inspiratsiooni saanud no-teatrist; esiettekanne oli Brüsselis La Monnaie’s 2011. aastal, seejärel anti etendusi veel Berliinis, Luxembourgis ja Varssavis. 2016 esietendus Hamburgi riigiooperis „Stilles Meer“, 2018 Stuttgardi riigiteatris „Erdbeben. Träume“. Ehkki Hosokawa eeskujudeks on eelkõige Teise maailmasõja järgsed saksa avangardistid, on tema helikeelel samal ajal väga tugev orientaalne alus. Tekkinud sünteesi iseloomustab väljendusvahendite ökonoomsus, palju on aeglast liikumist ja helide/kõlade kuulamist. Tema muusika on ühtaegu tihke ja kerge; see võtab end ühest küljest väga tõsiselt, kuid samal ajal ei tundu üksikosade summa kunagi ülemäära jõuline.

Udo Kasemets

Udo Kasemets (1919–2014) oli Eesti-Kanada helilooja. Õppis 1940–1944 Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis ja Olav Rootsi juures dirigeerimist. 1944 põgenes Saksamaale, lõpetas 1950 Stuttgardi muusikaakadeemia (Philipp Mohleri kompositsiooniklass). Siirdus 1951 Kanadasse, kus tegutses koori- ja orkestrijuhina, organistina, muusikaõpetaja ja -kriitikuna. 1951–1957 oli Hamiltoni konservatooriumi, 1963–1967 Toronto Brodie muusika ja moderntantsu kooli, 1971–1978 Ontario kunsti ja disaini kolledži õppejõud. Ta oli üks esimesi heliloojaid, kes hakkas rakendama John Cage’i meetodeid muusikas.

Vahur-Paul Põldma

Vahur-Paul Põldma: „Olen talupoegiv näitleja. Elan raba ääres metsas ja välja tulen haruharva. Mind huvitab inimese mäng, mäng inimesega ja mänguta inimene.“

Vambola Krigul

Vambola Krigul (s 1981) on löökpillimängijana tegev nii solisti, kammermuusiku kui ka orkestrandina. Ta on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuri 2006. aastal, praegu jätkab samas doktorantuuris. Krigul on solisti või ansamblistina üles astunud kõigil Eesti tähtsamatel festivalidel, sh Eesti muusika päevad, „NYYD“, „Klaaspärlimäng“, „Klaver“ jm. Ta on olnud paljude Eesti heliloojate soolo- ja ansambliteoste esiettekandja (sh Lepo Sumera, Toivo Tulev, Ülo Krigul, Galina Grigorjeva, Tatjana Kozlova-Johannes, Mirjam Tally jpt). Praegu mängib ta ansamblis U:, töötab ERSO löökpillimängijana ja on sidunud ennast paljude teiste kammermuusikaprojektidega. Krigul on löökpilliansambli PaukenfEst asutaja. 2016. aastal oli ta rahvusvahelise festivali „Percussion Plus“ kunstiline juht.

Wojtek Blecharz

Wojtek Blecharz (s 1981) on nii helilooja kui oboemängija. Vanamuusika interpreedina on ta noorena pälvinud mitmeid auhindu. Aastatel 2000–2005 juhatas ta ansamblit Pressus, mis mängis keskaja muusikat. Samal ajal õppis ta Varssavi muusikaakadeemias kompositsiooni Marian Borkowski juhendamisel, mille lõpetas 2006 ja pälvis ühtlasi kultuuriministeeriumi stipendiumi oma väljapaistvate saavutuste eest õpingute ajal. Juba siis tajus ta akadeemilise sfääri piire ja soovis minna kaugemale, kui võimaldasid akadeemias õpetatavad konventsioonid. California ülikoolis doktorikraadi omandades oli tal võimalik õppida prantsuse helilooja Philippe Manoury ja kambodža helilooja Chinary Ungi juhendamisel. 2008. aastat loeb ta oma isikupärase käekirja leidmise aastaks. „Ocean is not enough“ (2014), Wojtek Blecharz: „Igal ööl saabus hetk, mil ma hakkasin ootama, rohkem kui varem. Ma kuulasin vaikust oma aias. Iga müra, heli, sosin mu akna taga tekitas lootust. Kuulasin vaikust nii palju, et võisin kujutleda, kuidas kuulen kuskil kaugel eemal samme. Iga päev sama rituaal, kellegi ootamine, kes ei tule. Seesama irratsionaalne lootus, langevate lehtede heli, seesama pettumus, teadmine mõttetust ootamisest.“